Vahel on nii, et autor kipub jääma tahaplaanile, peaosatäitja kulisside taha ja mängu juht varjub teiste sekka. Kirjeldan vaid seda, kuidas helilooja suudab panna kokku terviku nii plaadil kui ka elavesitlusel, tehes seda paljuski teiste muusikute käte läbi.
Siinkirjutaja ei tea, kas jazz liigituks üleüldse mahetoodangu alla, nagu seda võib olla juust, mesi või kätekreem, aga kindlasti ei saasta trio Klampis-Randalu-Ravitz põhjavett, õhku ega muud keskkonda. Lisaks on nende looming vähemalt mahedakõlaline.
Nagu osalejate nimedestki selge, on tegemist kindlalt ka rahvusvahelisusega, ning improvisatsiooni ja dünaamikani kohe jõuame. Sel juhul oleme pealkirjas olevate pretensioonikate tähistega justkui ühele poole saanud.
Kristjan Randalu tekitab tühjusse mõned atonaalsed helid, nende kordamisel ja arendamisel tekib motiiv, millest haaravad kinni Petros Klampanis kontrabassil ja Ziv Ravitz trummidel. Helid valjenevad ja muutuvad üha tempokamaks.
Mõne aja möödudes, kui tundub, et see protsess on end ammendanud ja tekib vaikus, mille järel võiks oodata saalist aplausi, alustab trumm justkui midagi soololaadset: esialgu kompavalt, vaid üksikute löökidega seda markeerides, siis aga järjest hoogu kogudes. Korraga selgub, et ta mängib sama motiivi, mis Randalu eelnevalt oli klahvidel ette andnud, ainult tema teeb seda trummidel.
Kummastav, ent seda tavatum, et selline trummari soleerimine satub suhteliselt etteaste algusesse, kuna trummisoolod kipuvad reeglina kava tagumisse poolde jääma. Nagu ekstraboonuseks või nii: sinna, kus kõik muusikud juba oma võimeid demonstreerivad.
Niisiis, trumm mängib üksi aimatavat, sedasama eelnenud motiivi. Trio ülejäänud kaks liiget tulevad taas kaasa. Mängivad, kuni Randalu alustab uue motiiviga. Kõik uued tõusud ja langused sinna juurde. Kontrabass saab piisavalt improviseerida, tehes vaid trummidega sünkroonis kaasa teemakorduseid, mis seda motiivi justkui mingites raamides hoiavad. Nii kestab see ligikaudu pool tundi või kauemgi.
Kui lõpuks on aeg kuulajail käteplaginaga oma meelsust näidata, selgub, et eestkõnelejaks on hoopistükkis kontrabassist, ehtne Kreeka mees Zakynthose saarelt (saarelt, mida mainib juba kuulus Homeros oma eepostes). Toosama Klampanis, kelle kontosse kuulub enamik esitatavatest lugudest; kes tutvustab eestlastele bändi ja tolle muusika tekkelugu ning ühtlasi selgitab, et möödunud pooltunni jooksul mängis koosseis non-stop ehk järjest vaheajata lausa kolm lugu Klampanise viimaselt heliplaadilt „Latent info”, mille ta salvestas koos Randalu ning Ravitziga. Vahemärkusena: Randalu kui Eesti mees ei ütle kogu etteaste jooksul sõnagi ei eesti ega muus keeles.
Oluline pole mitte see, et Klampanis heliloojana trio eestkõnelejaks on, sest nii peabki see ju olema. Pealegi on Klampanis Jazzkaarel vana tuttav: viimati esines siin ju 2019. aastal. Jutuks võtmist väärib hoopis tõik, et kontrabassist on loonud muusika (juba oma seitsmendale plaadile, sic!), mis toetub nii tugevalt klahvpillile, et ei kujutakski seda ilma klaverita ette.
Klampanis bassil on filigraanne, esmaklassiline, nagu seda on ka tema maine suurepärase helilooja ja muusikuna, aga esituses domineerib klaver. Ilmselt on see tal taotluslik, teisiti pole tema puhul isegi mõeldav. Ometi oleks võinud muusika olla ka kontrabassi põhine, mida ta ise ju mängib.
Võimalik, et nüüd jääb mulje, nagu poleks arvustaja piisavalt eeltööd teinud ja lasi end seetõttu sel viisil üllatada. Muidugi on kuulajal alati vääramatu õigus end eelnevalt bändi ja muusikaga kurssi viia, ent vahel ongi hea ka ennast üllatada lasta ning puhtalt lehelt saali astuda.
Kokkumäng on improvisatsiooniline, ent piisavalt täpne, et lisaks noodivihikule ei vaja kolmik isegi silmsidet, mis on juba iseenesest tavaliselt hea märk sügavast täppistunnetusest muusikute vahel. Samas tuleb muidugi arvesse võtta, et valdava osa kavast (kui mitte kogu terviku) on bänd stuudios plaadi tarbeks sisse mänginud, mis eeldab loomulikult materjali valdamist. Seetõttu pole vast improvisatsioonides paljukestki päriselt improvisatsioonilist.
Muusika peaks rääkima iseenese eest. Seega lasemegi loomingul seda teha.
Foto: Urmo Männi
Petros Klampanis feat. Kristjan Randalu & Ziv Ravitz (Kreeka–Eesti–Iisrael)
KUMU auditoorium, 1. detsember, kell 19.00.
Koosseis:
Petros Klampanis – kontrabass
Kristjan Randalu – klaver
Ziv Ravitz – trummid