Lähis-Ida muusika on dünaamikat ja otse loomulikult meie jaoks eksootikat pakatavalt täis. Abou-Khalil mängib uud – pilli, mille kohta ilmselt enamik eestlasi ei oskaks arvata ei uud ega ööd.
Teeme siis selle kohe selgeks: see on pirnikujulise kõlakojaga keelpill, mis meenutab oma parameetritelt üleküpsenud mandoliini (ei, mitte mandariini!) või täpsemalt lautot. Kui sel oleks pikem kael, siis ehk ka kreeklaste buzukit (bouzouki kreeka keeles). Kõlab eksootiliselt, ent see eksootika on läänemaine. Täpsemalt on lääne, eriti kaasaegne, muusika ammutanud oma inspiratsiooni orientaalsest ja nüüd on see muuhulgas ka Abou-Khalili loomingus ringiga tagasi.
Heaks näiteks on see, et toosama uud ja lauto on arvatavalt kitarri eellased. Mängib seda instrumenti kogu Lähis-Ida, Balkani poolsaar, Aafrika põhjarannik ning Andaluusia takkapihta. Liibanon, kust Khalil pärit, aga ongi euroopalikuim Araabia maadest.
Khalil ise on kui Tom Waits või vananev Bruce Springsteen, visates oma akustilise kava vahele pilli häälestades kähehäälseid joodikunalju. Muuhulgas mainib ta enne armastuslugu (instrumentaalset, seejuures), et pühendas selle ühele erilisele naisele ja see kannab prantsuskeelset nime „Kui sa mu hülgad, siis pean otsima kellegi teise ja see on sitaks tülikas” või midagi sarnast. Ta arusaam naljast, sarkasmist ja pilast on läänemaine. Ainult et pärit on ta Liibanonist. Põhjuseks see, et Liibanoni kodusõda tegi temast juba 70-ndate lõpus rahvusvahelise mehe.
Bänd kokku meenutab Led Zeppelini, mis on ette võtnud akustilise kava. Mõnest Khalili loost tundub suisa tolle bändi loomingust „Kashmir” või „Immigrant song” läbi kumavat, tehes seda parimal moel kava lõpuloos, mille nimi oli sümptomaatiliselt „Mother of (all) extremist(s)” („(Kõigi) terroristide ema”) ja meenutas äravahetamiseni üht varasemat kavas olnud lugu. Sarnasus seejuures ei häirinud. Kõik kolm keelpilli raiusid fraasiti justkui Deep Purple´i „Smoke on the water” tunnusmeloodiat.
Õigemini meenutab kvartett hoopis duot: Jimmy Page´i ja Robert Planti 1994. aasta live ehk otseesitluses sündinud albumit „No Quarter: Jimmy Page & Robert Plant Unledded”, mille nood salvestasidki osaliselt Marokos, kasutades palju kohalikke muusikuid kohalikel pillidel, sealhulgas ka uudil.
Vahe on selles, et Abou-Khalili muusika on instrumentaalne ning teised muusikud ei tule Lähis-Idast, vaid Poolast ja USA-st. Seegi lisab eksootikat. Muidugi on selles muusikas ka hulga folki, seejuures Lähis-Idast, ent sedasama võtet ja allikat on kasutanud (hard) rock- ja folkbändid läänes juba rohkem kui pool sajandit.
Läänemaises (eriti rock-; blues- ja jazz) muusikas on soolomängija bändis kuidagi elitaarne, esikohal. Khalil mängib uudil oma motiivi ette ja laseb viiulil ja tšellol soleerida, kuid domineerima jääb siiski tema kui motiivi mängija. Peale selle soleerib ta seejuures vahetpidamata, teisendades ehk mitmekesistades sama harmooniat ehk kooskõla.
Etteaste algab Khalili uudi häälestamisega – meditatiivne tegevus, mis on osa juba alanud muusikapalast. Lähis-Idale omaselt ei pea instrument olema perfektselt hääles, sest ujuv pooltoonide vahel seiklemine annab meloodilisuse. Kui aga bänd alustab rütmiga, pole pooltonaalsusel enam kohta. Viiulisaade ning sporaatilised löögid trummitaldrikutele annavad mängule lausa filmiliku maigu. Just selline võiks olla muusikaline taust stseenile, kus Agadiri turult naasev kaupmees põgeneb muulal bandiitide eest. Näis, kas pääseb ära.
Viiuli esimesele soolole järgneb Khalil uudil; lõpetab soleerimise ja hakkab lööma keeltel rütmilisi akorde. Siis hetkeks muusika pea vaibub ja uud alustab taas sama motiiviga. Kogu pala arenebki sellel samal harmoonial ja jääb samaks. Rohkem polegi vaja.
Esimese loo järel jutustab Khalil repliigi korras oma bändi pseudo-seiklustest Araabia fundamentalistide, salakaubavedajate ja nii mõnegi muu huvigrupi seas, mille käigus selle liikmed üldse kokku said. Muuhulgas mainib ta (ja seekord ei pruugigi see olla vähemalt esimeses pooles luiskelugu), et kirjutas muusika kaheksale keelele ja kuna tšellol ja viiulil on mõlemal neli keelt, vajas ta bändi kahte poolakat. Uskuda või mitte, aga siia võib lisada legendi, et uudi, mis on tõestatult vähemalt 5000 aastat vana pill, leiutas Aadama kuues lapselaps Lemek, kes riputas leinas oma poja skeleti puu peale pleekima ning sai sellest inspiratsiooni pilli kujuks. Alles hiljem tuli keegi tundmatu mõttele lisada pillile keeled.
Bändi tutvustuse järel algab teine stseen, taustaks lugu „Gaza lapsed”. Uud teeb taas algust, ent itkevale viiulile sekundeerib nüüd korduma kippuva kajaefektiga tšello. Lähis-Ida traditsioonis puudub selgepiiriline vahe põhiharmoonia ning soolo mängimisel, seega käib justkui permanentne soleerimine, millele Khalili nelik lisab läänemaised kindla formaadiga soolod.
Trummar mängib vaheldumisi eraldi idamaistel löökriistadel ja trummikomplektil. Hoogne lugu, mille Khalil pühendas Soome rahvusköögile, võinuks võimenduse ja elektrikitarride kasutamisel kuuluda sealse heavy metal varasalve, kuni uudi sooloni välja. Saatjaks vinguv viiul ja tšello saagimine, nagu oleks hoopis Apocalyptica nelik lavale sattunud. Kauaks enam sedagi oodata tuleb, et seegi koosseis Jazzkaarele jõuab.
Rabih Abou-Khalil Group (Liibanon)
Von Krahl, pühapäev, 30. november kell 18.00.
Koosseis:
Rabih Abou-Khalil – uud
Mateusz Smoczyński – viiul
Krzysztof Lenczowski – tšello
Jarrod Cagwin – löökpillid