Enne veel, kui meie Eesti oma akordionist Tuulikki Bartosik jõuab laval oma instrumendi rihmad „sõiduks” kinnitada, kihutab kvarteti pianist Adam Forkel esimese motiiviga ees minema. Bartosik on muidugi proff, haarab lennult ja häda pole midagi. Hoopis näitab, et tegemist on tõsiselt süstikuga nagu bändi nimi lubab. Pole mingit eeldatavat põhjamaist pikaldast lähenemist. Lühike soolo Söderqvistilt kontrabassil ja seejärel klaveril (või vastupidi) ning esimene lugu ongi sellega sama kiirelt lõppenud kui see algas.
Kohe algul saab selgeks, et need kaks – klaver ja akordion – ongi bändi dominandid, kusjuures Forkel tavatseb mängida oma soolosid ja saadet bändikaaslaste soolodega võrreldes kõrgemates registrites kui põhimotiivi. See annab lugudele tsüklilise ilme. Kogu etteaste koosnebki justkui tsüklilistest motiividest: valdavalt latiinorütmides. Kord tango-, kord salsarütmis, siis taas marsitaktis.
Akordion lisab midagi šansoonlikku, samas ka koduseid värvinguid. Korduvalt tundub, et Bartosik hakkab kohe bändi foonil mängima „Kui on meri hülgehall” või „Armastan ma luuserit”. Õnneks on tal akordionistile kohaselt pieteeditunnet, et sellest hoiduda.
Söderqvist vahetab korduvalt kontrabassi tšello vastu ja tagasi. Tema on loomingu autor ehk looja. Tema lugudevahelistest repliikidest saab kuulaja teada nii mõndagi: seda, et ta lood kipuvad valmima juhuse tahtel või lihtsalt viimasel minutil; samas väljendab helilooja oma keskkonna- ja ühiskonnateadlikkust. Jah, nii mõnegi pala pealkiri, nagu „Eksiil” või „Vastassuuna vööndis” (tõlked inglise keelest siinkohal ligikaudsed), kõneleb Söderqvisti murest pagulaste, poliitika radikaliseerumise või kliimaohtude pärast.
Üks lõbus tõik – Söderqvist kasutab aeg-ajalt lugude garneeringuks oma artikuleerimata vokaali (just nimelt vokaale, ilma konsonantideta) ning tundub, et ta laulab tšello või kontrabassi kaela sisse, millele ta mängides toetub (või vastupidi, mida ta toetab), mistõttu jääb mulje, et ta võimendab oma häält instrumendi helipeade kaudu. Hiljem sai siinkirjutaja helitehnikult teada, et tõde on lihtsam ja tegemist oli lihtsa silmamoondusega: muusik kasutas kleepsuga põsemikrofoni, mis prožektorite valgel saali ära ei paista.
Enamik lugusid pärinesid veel ilmumata plaadilt, mis peaks välja tulema kevadel ja viima bändi taas rahvusvahelisele tuurile.
Bändi saund on hellakoeline, nagu märkis üks saalis istunud akordionist. Tõepoolest, hoolimata latiinorütmidest, mida hoiab nii kindlalt trummar Calle Rasmussoni vääramatu käsi; hoolimata lugude sirgjoonelisest ja selgepiirilistest algustest või lõppudest, on siiski tunda põhjamaist karget hoiakut. Veidi igatsust ja nukrustki, mida Bartosik triona alustanud koosseisule lisanud on. Justkui tuleks ikka üks „Vana vaksal” ära. Ei tule.
Parima hoo saab sisse bänd viimases loos. Loodetavasti jätkub seda hoogu veel kauaks Euroopa ja kaugemategi lavade jaoks.
Foto: Siiri Männi
Svante Söderqvist THE ROCKET (Rootsi–Eesti)
KUMU auditoorium, kolmapäev, 3. detsember kell 19.00.
Koosseis:
Svante Söderqvist – kontrabass, tšello
Adam Forkel – klaver
Calle Rasmusson – trummid
Tuulikki Bartosik – akordion