Ma mäletan, kui 2017. aasta Kultuuriöö raames Pärnoja kuulamas käisin. Tegu oli vabaõhukontserdiga Linnateatri lavaaugus, õues oli õudselt külm ja pime. Tol korral oli fookuses küll album „Efterglow” ja täpset koosseisu ma tänavuseks kahjuks ei mäleta, aga väga selgelt on siiani meeles see õhkkond, mis kogu õhtut valitses. „Himmelbjerget 10” ja üheksa aastat tagasi toimunud vabaõhukontsert olid meeleolult sarnased: muusika oli sügav, poeetiline, filmilik ja voolav, mis tegi vaatamata külmale ilmale seest soojaks. Küll aga on selles kõiges midagi ka muutunud, mis on elu paratamatu (hea) osa.
Ma julgen väita, et kui Pärnoja tol ajal enda sooloprojektidega alustas, oli selline žanr üsna võõras ja Eestis oli selle stiili viljelejaid veel vähe. Tavakuulajale oli see kõla uus ja värske, samas ka natuke toores ja kõlaliselt harjumatu. Seda kõike meeldivas mõttes, sest alati on huvitav jälgida inimeste käe- ja loomekäiku, kui keegi teeb midagi, mida varem tehtud ei ole. Nüüd, kui „Himmelbjerget” tähistab kümnendat sünnipäeva, on selle albumi muusika saanud küpseks – nii albumi kontekstis, kui ka laval.
Pärnoja muusika suudab suurepäraselt aega seisma panna. Kontserdil ei saa aru, mitmendat lugu mängitakse, on see teine, kuues, kümnes pala? Tekib selline aegruum, kus kaotad kõik oma tarbetud mõtted ning täidlased ja täpsed kitarrihelid lasevad sul lihtsalt olla ja muusikale keskenduda. Ma arvan, et see ongi selle žanri suur võlu: saab olla korraga ainult ühes ajahetkes ja seda Pärnoja muusika oskab.
Kavas oli värskemat, vanemat ja muidugi juubilar „Himmelbjergetit”. Kontserdi alguses oli uut ja pehmemat, keskel tähistati olnut, milles oli midagi tuttavlikku ja turvalist, ning lõpus oli „Late August” kui kirss tordil, mis mõjub siiani nagu massihüpnoos. Äpardus kaabliga vahetult enne viimast lugu ei suutnud kontserdi miljööd rikkuda ja see ei tekitanud tervikusse auku.
Rõhutamata ei saa ka jätta lugu „Taitse 3”, mida Pärnoja üksi akustilisel kitarril esitas. See esitlus andis tõendust sellest, kui minimalistlikult saab muusika inimest mõjutada ja liigutada.
Nagu Pärnoja ise laval ütles, on lavapartnerid tema parimad sõbrad ja see tunnetus kandus üle ka publikusse – bändikaaslaste dünaamika on nii loomulik ja sünkroniseeritud, et isegi seda fakti rõhutamata on seda selgelt märgata.
Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10
Laupäev 25. aprill 21.00, Von Krahl
Koosseis:
Erki Pärnoja – kitarr
Jonas Kaarnamets – kitarr
Patrik Grundström – basskitarr
Ulrik Ording – trummid
Foto: Liis Reiman