Tahtmine on taevariik. Ma tahaks olla Robinson Khoury ja projekti MŸA kontserdi laval ja mitte ainult sellepärast, et keegi ei märkaks, et mul pole jälle laulusõnad peas. „…kuu oli eila kurbas mõttes…”
Sõnadeta vokaal ei lase võõrastel tähendustel meid eraldada, vaid tekitab ühtsustunde eri maade inimestega ja nende muusikaga. Niimoodi räägitud lood leiavad üles meie kõigi ühisosa kuskil seljaaju rakkudes, mis on olnud seal aegade algusest saadik. Ma tahaks kirjutada neid lauseid otse esinejate nõiduslikult müstilise energia keskel. Mitte raevukalt, vaid hüplevalt energiliselt ja muretult.
Elektrist ja värvilistest juhtmetest süntesaatorid loovad piiritu ja pimeda laotuse võõraste ja tundmatute liivaväljade kohal. „…vaatsin taeva eha sisse…” Niimoodi kõlab igavik. See taevariik, kuhu me kõik kunagi jõuame. Robinson Khoury tromboon seisab selle all alasti peegli ees ja toob meile nähtavale tuttavate nootide vahelise lõpmatuse. Peeglist paistab valgus ja selgus. Aga ükskõik, kui kaua sa alasti peegli ees seisad, oma sisemust sa sealt ei näe.
Minu sisemus kõlas peale kontserti niimoodi: „VDKHEOQSNCHSHNELXIEN(&H-SXN(E@JN?”
P.S. Need, kes teavad, millisele legendaarsele kriitikule ma selle lõpuga austust avaldasin, võivad teha endale pai.
P.P.S. Luuleread on pärit Muhu rahvalaulust „Kuu oli eila kurbas mõttes” ja tsitaat peegli ja alastuse kohta Murakamilt.
Foto: Anneli Ivaste
Robinson Khoury MŸA
Laupäev 25. aprill 19:30, Fotografiska Tallinn
Koosseis:
Robinson Khoury – tromboon, modulaarsüntesaator, vokaal
Léo Jassef – klaver, vokaal
Anissa Nehari – perkussioon, vokaal