Erki Pärnoja album „Himmelbjerget” on meid saatnud juba terve aastakümne. Nende lugude saatel on nii palju unistatud. Mõned neist on jõudnud täidegi minna, teised aga lootusetult luhtuda.
Mul on kontserdil vaimusilmas kaasas Ólafur Arnaldsi video. Selles esineb Islandi multiinstrumentalist Hafursey mäe jalamil. Asi ei ole siiski mäes. Neid kahte artisti ühendab minu jaoks alandlikkus. See on see tunne, kui oled rohtukasvanud metsateed pidi jõudnud koduõuele ja mõneks hetkeks on maailm täiuslik ning see teeb sind väga rõõmsaks, rahulikuks ja lihtsaks.
Õhtuseks kontserdiks on tantsupõrand toolidest tühjaks lükatud. Kuulajad üritavad leida kaasaliikumiseks sobivat rütmi: „üks ja kaks ja kolm ja neli”, aga siis on see jälle läinud. Tammumisest jääb väheks. Muusika kutsub liuglema, joonistama spiraale, vinte ning keeriseid.
Kohati tundub, et kõik muusikud mängivad erinevaid lugusid. Ometi moodustavad nad ideaalse terviku. Kui loo alguses hakkab õrnalt tibutama, siis võid kindel olla, et paduvihm ei jää tulemata. Kulminatsioonid uhavad maha igapäevase tolmunud igavuse ja rutiini.
Kontserdi lõppedes tahaks kõiki esinejaid ja kuulajaid kallistada olles lõpmatult tänulik.
Foto: Aliis Kampus
Erki Pärnoja : Himmelbjerget 10
Laupäev 25. aprill 21:00, Von Krahl
Koosseis:
Erki Pärnoja – kitarr
Jonas Kaarnamets – kitarr
Patrik Grundströmbass – kitarr
Ulrik Ording – trummid