Suu siis seekordki Jazzkaareseks tehtud, Bill Frisell ja Eyvind Kangi duo oli erakordselt meeldiv suutäis pühapäeva. Bill Friselli olen üheks oma lemmikkitarristiks pidanud juba mõnda aega, mõneti on nad Ry Cooderiga kui muusikalised vennad. Selle vahega küll, et Cooderi vaateväljas on pigemini värviline Ameerika: blues, zydeco, latiinomuusika. Frisell on aga oma juurekaemuse pööranud folgi, kantri, maabluusi poole olles lähenemiselt oluliselt jazzusem. Seepärast oli tõeline huvi näha, kuidas sinna juurde klapib Islandi ja Korea juurtega vioolamängija Eyvind Kang. Aga hea muusika on universaalne ja üle range žanripiiri või lukustatud rahvuslikkuse.
Tallinna kontsert oli põnev ränd, mis käivitus kui pisut vastupunniv ja roostes masinavärk, kuid ühel hetkel oli duo kaunilt kokkukõlavasse seisu jõudnud ja sellest ei lahkutud. Hoolikalt üksteist jälgides liikus muusikaline teekond mõtliku ja pisut melanhoolse alatooniga oma teed, täiendades ja kommenteerides teineteise tegemisi, Ei mingit kitarritehnilist tulevärki või rabavat poognakäsitlust, pigem kulgemine. Mõneti olen Friselli puhul mõelnud, et tema muusika on minus tekitanud lapsepõlves vanaema juures maal suvisel heinamaal seliti lesimise tunde, kus on lõputult aega vaadata üle taeva käivat pilvede rändu ning püüda leida, mis loomi või nägusid üks või teine pilv endas varjab. Seesama segamatus suurlinna närvlikust ja kiirustavast rütmist peitus ka kuulatud kontserdis. Frisellile iseloomulik kitarrikõla, klaar ja selge jazzilik kitarr sai head tuge vioolalt, mida siis poognamängu erinevaid võtteid kasutades või näppepillina põnevat värvilisa pakkus. Mõnes loos kõlas see vioola venituste ja modulatsioonide abil aasiapäraselt, Lisaloos lõi välja iirilik veri.
Mõneti oli selle kontserdi sissejuhatuseks hea elamus Fotografiska poolel vaadata lätlanna Inta Ruka näitust inimestest, kes on elanud üsna rasket ja keerulist elu läbi muutlike aegade, säilitades oma väärikuse ja eneseteadlikuse ning vaatavad selgete silmadega otse kaamerasse.
Väärt pillimeeste esituse viimane lihv on helimehe teha, sedakorda oli nauditav kuulata üsna maskuliinsel erialal tegutsemas õrnema soo esindajat, kes paraku tutvustamata ja kiitmata jäi.
Aga Jazzkaart jagub pea nädala jagu ja Tallinnast kaugemalegi.
Foto: Aliis Kampus
Bill Frisell & Eyvind Kang
Pühapäev 26. aprill 17:00, Von Krahl
Koosseis:
Bill Frisell – kitarr
Eyvind Kang – vioola