Jazzkaarel astus 28.aprillil üles eepiline nelik Ameerika Ühendriikidest. Kneebody on tegutsenud koos aastast 2001 ning selle aja jooksul avaldanud 9 stuudio- ja 5 kontsertalbumit.
Tõesõna, seda kontserti kuulates oli selgelt tunda liikmetevahelist sünergiat, mida on võimalik saavutada vaid pikaajalise koostöö kaudu. Lisaks Kneebody liikmete omavahelisele sõprusele kumas neist vastu ka suur armastus publiku vastu – muusikud ütlesid, et nende tuuritamise põhiline eesmärk on tekitada ja säilitada häid rahvusvahelisi suhteid üle kogu maailma. Selle tõestuseks veetsid nad pärast kontserti aega publikuga suheldes ning näitasid seeläbi trompetist Shane Endsley sõnul „Ameerika ilusamat palet”. Mainimist väärib ka see, et sõna „kneebody” ei oma otsest tähendust, sümboliseerides liikmete jaoks ansamblis kindla ninamehe ja konkreetse muusikalise mõjutuse puudumist. Samuti illustreerib see nende võrdset hierarhiat ja head läbisaamist.
Hoolimata sellest, et Kneebody polnud varem Eestis esinenud, on varasemalt Jazzkaarel üles astunud kaks selle koosseisu muusikut: Ben Wendel (saksofon) ja Nate Wood (trumm ja basskitarr). Mõlemad on astunud üles 2023. aastal Ben Wendel Groupiga ning Nate Wood veel ka aastal 2016 koos Wayne Krantz Trioga. Seetõttu mõjus nende esinemine pigem kui naasmine tuttava publiku ette, mitte kui esimene kontsert Eestis.
Kontsert oli üles ehitatud mitmekihilise dünaamika peale. Lood sisaldasid korduvaid motiive, mis saatsid pala peaaegu algusest lõpuni, ning selle põhja peale hakkasid nad ülejäänud etteastet üles ehitama. Sageli kandsid üks või mitu instrumenti korraga ülesannet hoida elus loo vundamenti ehk põhilist motiivi. Vahepeal hoidis seda basskitarri gruuv, siis jälle puhkpillide duo, mõnel hetkel trumm ning siis korraga klahvpillid. Rollide vaheldumine andis võimaluse igal liikmel toetada teiste etteastet ning seejärel jälle ise särada. Klahvpillide ja puhkpillide puhul oli oluliseks ülesandeks veel üldise kõlalise atmosfääri loomine, milleks kasutati erinevaid pedaale, mis aitasid luua lisaharmooniaid, kaja või muud.
Ääretult põnev oli kaasas käia Kneebody lugudega, mis algasid sageli ühise motiiviga. Sellele lisandusid soolopartiid ja atmosfäär, millest arenes välja justkui kontrollitud kaos – hetk, mil igal muusikul on oma aktiivne roll, millega täiendab loo suurt kõlapilti. Loo haripunktis kulmineerus see kõik aga ühisesse rütmi ja motiivi jõudmisega.
Mind väga kõnetas nende muusika kontrollitud kaos – kuigi kohati tundus, et iga instrument mängib korraga solisti partiid, oli lugudel alati olemas selge struktuur. See tunne, mis mind peale pinge kruttimist tabas, oli iga kord niivõrd vabastav. Mõne looga juhtus ka nii, et ühekorraga muutsid muusikud oma hingamist ja eelneva intensiivsuse kontrastiks leiti end äärmiselt rahulikult helimaastikult, kus domineerisid kaunid harmooniad ja õrn tunnetus. Vaatamata sellele, et ansambli nimi tähistab muusikalistest mõjutustest vaba olemist, oli etteaste vältel siiski tunda lisaks jazzile ka mõjutusi rokkmuusikast ja hiphopist. Kneebody kõrge energia, kokkumäng ja riskide võtmine äratasid etteaste tõeliselt ellu.
Nagu ennist mainitud, on taoline dünaamika tunnetamine seotud omavahelise läbisaamisega, mida nad on harjutanud juba 25 aastat. Oleks patt jätta märkimata veel miskit, mis on vajanud kindlalt pikka harjutamist. Selleks on imetlusväärne oskus mängida trumme ja basskitarri korraga, mille on meisterlikult ära õppinud Nate Wood. Etteaste vältel mängis Wood ühe käega basskitarri, mis sageli kandis lugude korduvaid motiive ning teisega kiireid ja muutlikke rütme trummidel, mis aitasid lugusid tõeliselt ellu äratada. Aeg-ajalt sai ta ka täielikult ühele instrumendile keskenduda. See oli miski, mis tekitas veelgi enam elevust mitte ainult publikus, vaid ka bändi liikmete seas.
Kneebody etteaste oli elav, kaasahaarav, ootamatu ning dünaamiliselt põnev, mis haaras publiku, pannes nad endaga nii kaasa mõtlema kui tundma ja jättis oma meeletu energia kaudu kustumatu mulje.
Kneebody (USA)
Teisipäev, 28. aprill, 19:00, Von Krahl
Koosseis:
Ben Wendel – saksofon
Adam Benjamin – klahvpillid
Shane Endsley – trompet
Nate Wood – trummid, basskitarr
Foto – Liis Reiman