Miles Davise loomingu austuseks korraldatud kontsert tiris meid välja tänapäevast ja lennutas kummalistesse kohtadesse. Esimene peatus on tekstiilivabrikus, kus pearättidega ja kitlites naised masinate taga askeldavad. Taustaks kõlab jahe ja kaalutletud altsaksofoni soolo. Trompetimäng on küll hüplik, aga väga täpse rütmiga ja täis üllatusi.
Järgmine peatus on keset kevadist motokrossi. Atmosfäär on särisev ja ohtlik. Trummid ja kontrabass mängivad nii tugeva ja kindla rütmiga, et kogu bänd liigub edasi suure hooga; kohe, kohe põrkavad külgkorvid omavahel kokku. Puhkpillid kõlavad nii ideaalselt koos, et tekib tunne, nagu mängitaks ühtainsat pilli.
Kiirest päevast saab rahulik öö. Pimedal mererannal eksleb üksildane naarits. Lainetav ja hüpnootiline rütm peegeldab liikumist ja aja pöördumatut kulgu. Trompet on lüüriline ja tundlik, tenorsaksofoni soolo seevastu aga pingeline.
Ah siis sellised nägid välja esimesed arvutid, toasuurused ning vilkuvad. Muusika pakub korraga ohtlikku ilu, uimastavat kaost. Atmosfäär on intensiivselt tihe. Trompetist on saanud pigem rütmipill ning elektrikitarr toob helipilti rokielemente.
Lavatäis instrumente on astunud kordamööda esile, et eputada oma ainulaadsete soolodega. Üheskoos moodustavad nad võimsa terviku, mis austab ja armastab Miles Davist.
Foto: Rene Jakobson