Austria pianist ja helilooja David Helbock ei mõtle klaverist ainult kui 88 klahvist. Tema jaoks on see terviklik kõlakeha, mille sees saab otsida värve, rütme, resonantsi ja vaikust. Vestluses avab ta albumi „Faces of Night“ tausta, räägib klassikalise kooli mõjust, klaveri laiendatud mänguvõtetest ning sellest, miks just dünaamika on tema jaoks muusika kõige vahetum jõud.
Jazzkaare seitsmendal päeval esinenud David Helbock astus üles koos Julia Hoferi ja Mahan Mirarabiga. Intervjuu toimus enne kontserti. Artistiga vestles Jazzkaare reporter Silvia Luik.
Teie album „Faces of Night“ loob väga tugeva atmosfääri. Mida tähendab öö teie jaoks muusikaliselt?
Enamasti seostatakse ööd vaikuse, pimeduse ja rahuga. Seda on ka meie albumil kuulda, seal on unenäolisi, aeglaseid, tumedaid ja melanhoolseid lugusid. Aga meie jaoks ei tähenda öö ainult seda. Meie öö on ka tantsimiseks. Plaadil on samuti palju gruuvil, kaasakiskuval rütmil põhinevaid lugusid. Nii et see on segu – ühelt poolt unenäolisus ja hämarus, teiselt poolt rütm, liikumine ja energia.
Kas öö oli teil albumit kirjutades algusest peale mõttes või kujunes see idee hiljem?
Mõned lood olid mul juba ammu mõttes ja ma tahtsin neid salvestada. Näiteks albumi esimene ja viimane pala „Woman’s Dance“ oli üks neist teostest, mida olin kaua tahtnud salvestada. Mingil hetkel tundus, et nüüd on selleks õige aeg. Minu jaoks sobis see lugu just selle albumi öise meeleoluga ja sealt hakkas kogu idee hargnema.
Teie mängus on oluline koht klaveri laiendatud mänguvõtetel. Millal need lakkasid olemast lihtsalt kõlavärv ja said osaks teie helikeelest?
Üsna varakult. Mul on nende võteteni jõudmisel olnud kaks suunda. Üks tuli juba konservatooriumi ajast Austrias ja oli väga analüütiline – seotud selliste heliloojatega nagu John Cage või George Crumb. Seal peab täpselt teadma, kus asuvad flažoletid, millised keelte piirkonnad millist heli annavad ja nii edasi.
Teine suund tuli jazzist ja oli palju improvisatsioonilisem: uute kõlade otsimine, katsetamine, spontaansus. Nii et need kaks lähenemist on mul kogu aeg paralleelselt olemas olnud. Ühelt poolt teadmine, mida ma klaveri sees teen, teiselt poolt soov otsida sealt alati uusi helisid. See on olnud minu mängu loomulik osa peaaegu algusest peale.
Kas need võtted on teie jaoks pigem ette kirjutatud või improvisatsioonilised?
Mõlemat. Aga praeguseks saan neid kasutada väga improvisatsiooniliselt. Kui tahan mängida mingit muusikalist liini, võin selle summutada või leida sama näiteks flažoletina või kasutada mõnd muud kõlavõimalust täiesti spontaanselt. See on muutunud loomulikuks osaks mu mängust.
Teie taustas kohtuvad klassikaline kool ja jazz. Kui palju andis klassikaline õpe teile tööriistu ja kontrolli, kui palju tuli sellest ka lahti mõtestada?
Klassikaline õpe andis mulle tohutult palju tehnilist baasi. Õpingute ajal harjutasin väga palju Mozarti, Bachi, Chopini ja teisi. Tänu sellele ei pidanud ma jazzis enam tehnikat samal viisil läbi töötama. Minu jaoks olid need maailmad mõtteliselt üsna lahus: klassikaline muusika oli raske töö, jazz oli vabadus. Kui pianist ei ole klassikalist muusikat õppinud ja tegeleb ainult jazziga, peab ta ikkagi kogu selle tehnilise töö ära tegema – heliredelid, sõrmetöö, kõik muu. Minu puhul oli see töö klassikalises maailmas juba tehtud. Seepärast tundus jazz mulle alati paigana, kus ma võin teha, mida tahan.
Kas näete klassikalist muusikat ja jazzi kahe eri maailmana?
Mina saan tegutseda mõlemas ja teen seda siiani. Ka selles duos mängime mõnikord Schumanni, vahel ka Bachi, kuigi mitte kunagi nii, nagu see noodis kirjas on. Pigem püüan sealt ideid võtta ja siis improviseerida. Praegu on noorema põlvkonna seas see piir minu meelest palju hägusam kui näiteks kakskümmend aastat tagasi. Klassikalised muusikud kuulavad jazzi ja jazzmuusikud klassikalist muusikat. Need maailmad liiguvad üksteisele järjest lähemale.
Mida ütleksite noortele muusikutele, kes alles otsivad oma teed?
Tuleb leida midagi, mida sa tõesti armastad. Pole tähtis, kuidas keegi seda nimetab. Mõni nimetab seda jazziks, mõni kaasaegseks muusikaks, mõni millekski muuks. Võib-olla armastad sa ühel hetkel traditsioonilist jazzi, võib-olla moodsamat lähenemist, võib-olla hoopis klassikalist muusikat. Tähtis on teha seda, mida sa päriselt armastad, mitte seda, mida keegi teine ütleb, et peaksid tegema.
Kas sisemine sund oma isiklikku keelt otsida on teie meelest vältimatu?
Jah, ma arvan küll. Õppida saab päriselt ainult seda, mida sa armastad mängida. See võib olla ka muusikakoolide probleem: õpetaja ütleb sulle, mida teha, ja siis võib sul vedada või mitte. Kui see ei kõneta sind, pead ikkagi leidma selle oma asja, mis sind tõeliselt käivitab.
Olete öelnud, et mõned teie lood mõjuvad peaaegu etüüdidena millelegi, mida te ise alles klaveril avastate. Kas mõni tehniline piirang on muutunud teie jaoks loominguliseks materjaliks?
Seda juhtub sageli. Paljud lood, mida ma sellele või mõnele teisele ansamblile kirjutan, on mingis mõttes etüüdid mulle endale. Kui ma kuulen midagi, mida tahaksin osata teha, siis kirjutan võib-olla selle jaoks loo, ja siis hakkame selle pala kaudu seda võimalust harjutama. Samas ei muretse ma eriti selle pärast, mida ma ei oska. On palju suurepäraseid pianiste, kes suudavad teha uskumatuid asju, mida mina ei tee. Aga see ei häiri mind. Mind huvitab leida see, mida mina tahan teha, ja selles paremaks saada. Ma ei usu, et eesmärk peaks olema osata kõike. Kui sa oskad kõike, muutub see lõpuks isegi igavaks. Mingis mõttes kujundavad piirangud sind inimesena ja muusikuna. Seetõttu piirangud mulle tegelikult meeldivad.
Teie mäng on sageli väga perkusssiivne. Kas saate inspiratsiooni ka löökpillimängijatelt või teistest muusikakultuuridest?
Jah, kindlasti. Ma kasutan klaverit sageli väga löökpilliliselt, ka pilli sees mängides. Mulle pakuvad huvi eri paigust pärit muusikad, näiteks Brasiilia muusika, mõned Aafrika muusika traditsioonid, India muusika.
Kas on ka mõni konkreetne muusik, keda selles mõttes esile tõstate?
Üks mu suurtest eeskujudest on Hermeto Pascoal – Brasiilia helilooja ja multiinstrumentalist. Ta mängis kõike: löökpille, klaverit ja palju muud. Ta on mulle väga oluline olnud. Samamoodi Egberto Gismonti – suurepärane pianist ja helilooja.
Kas klaveri sisemusega töötamine on muutnud ka seda, kuidas te mängite klaviatuuril endal?
Jah, kindlasti. Mõtlen vahel väga rütmiliselt. Kui ma mängin klaveri sees perkusssiivselt, kandub see üle ka klahvidele. Vahel ei mõtle ma mitte nii, et mu ees on 88 klahvi, vaid et need on 88 löökpilli. Selles mõttes on see mu mängu päris tugevalt mõjutanud.
Mis on teie jaoks kompositsioonis kõige olulisem: helikõrgus, rütm, kõlavärv või midagi muud?
Ma mõtlen rohkem energia ja atmosfääri kaudu. Ka laval ei kasuta me näiteks kindlat kava. Meil on kakskümmend-kolmkümmend pala, aga see, mis järgmiseks tuleb, sõltub ruumi energiast ja publikust. Püüan tajuda, kuidas inimesed end tunnevad ja milline on saalis valitsev õhustik. Seejuures on minu jaoks muusikas väga oluline dünaamika. See võib olla väike dünaamiline liikumine üheainsa noodi sees, aga ka suurem liikumine – fraas, mis kasvab, pala, mis tõuseb ja vaibub, või terve kontsert, mis peab dramaturgiliselt hingama. Alustada võib aeglaselt, siis intensiivsus kasvab, seejärel tuleb jälle rahunemine. See on minu jaoks väga otsene asi nii kuulaja kui ka muusiku vaatepunktist. Harmoonia on muidugi samuti oluline, aga dünaamika on emotsiooniga kuidagi kõige vahetumalt seotud.
Millise tundega võiks publik teie kontserdilt lahkuda?
Peaasi, et inimesed oleksid avatud. Meie muusikas on väga eri tüüpi lugusid: klassikast inspireeritut, popilikke hetki, kaasaegsemaid ja avangardsemaid osi, lihtsamaid ja keerukamaid vorme. Kõik ei peagi kõigile meeldima. Aga oluline on jääda avatuks ja vaadata, mis sellest kohtumisest sünnib. Ma usun, et iga noot, mida muusik mängib, muudab kuulajat mingil moel, isegi siis, kui see toimub alateadlikult.
Kas mõni kontsert on teid ennast sel viisil jäädavalt mõjutanud?
Jah, väga palju kontserte. Üks esimesi, kuhu isa mind kaasa võttis, oli Michel Petrucciani soolokontsert. Olin siis umbes kuueaastane. See oli väga inspireeriv kogemus ja pärast seda teadsin, et tahan ka ise niimoodi mängida, jazzi teha ja improviseerida. Aga hiljuti korraldasin Austrias oma festivali, mis nüüd toimus kaks kuud tagasi. Festivalikavas oli väga inspireerivaid muusikuid. Eriti jäi meelde noor Mongooliast pärit pianist Shuteen Erdenebaatar, kes tegutseb Münchenis. Tema ansambli energia oli väga võimas.
Mida tähendab vaikus teie muusikas?
Vaikus on ju dünaamika kõige vaiksem aste. Mulle meeldib vaikus väga. Aastaid tagasi oli mul trio, kuhu kirjutasin loo „John’s Bird Escaped Out of His Cage“, pühendusega John Cage’ile. Cage’il on kuulus teos 4’33”, mis koosneb vaikusest. Meie tegime midagi sarnast omal moel, kus mängisime väga keerulisi teemasid ja seejärel saabus vaikus, aga ka see oli improviseeritud. Vahel kestis see laval isegi paar minutit. Me lihtsalt vaatasime üksteisele otsa ja ootasime.
Ka Juliaga mängides meeldib mulle duo just sellepärast, et seal saab dünaamikaga väga vabalt töötada. Ma võin mängida väga jõuliselt, tema reageerib sellele, ja järgmisel hetkel võime minna peaaegu sosinani.
Kas just see on põhjus, miks teile meeldib väiksem ja intiimsem koosseis?
Jah, suuresti küll. Asi on taas dünaamikas. Väiksemas koosseisus saab reageerida palju vahetumalt. Kui laval on viis muusikut ja kõigil on juba mingi dünaamiline tase käes, siis isegi kui üks neist tahab kohe vaiksemaks minna, kulub ansamblil aega, et tervikuna kaasa tulla. Duos võib see muutus toimuda sekundiga. See vahetus ongi väga põnev.
Foto: Anneli Ivaste
David Helbock & Julia Hofer feat. Mahan Mirarab (Austria)
- aprillil kell 20 Fotografiskas
Koosseis:
David Helbock – klaver
Julia Hofer – basskitarr, tšello
Mahan Mirarab – kitarr