Jazzkaare kontserdiõhtud viisid kuulaja korraga mitmesse eri aega ja heliruumi. Jason Hunter ja sõbrad tegid kummarduse Miles Davise pärandile dünaamilise, särava ja ajalootundliku kavaga, Donny McCaslin avas oma muusika kaudu märksa laiema maailma kui pelk seos David Bowie viimase bändiga aimata lubaks ning Sol y Sombra kvartett tõi lavale ladina rütmide, kitarripehmuse ja bandooniumi hingamise.
Miles Davis 100. Jason Hunter Sextet
See oli minu jaoks vaadatud kontsertidest üks meeliköitvamaid. Jason Hunter on kindlalt Eesti jazziskeenes oma kanda kinnitanud ja nõutud ansamblikaaslane erinevates projektides. Seekord siis asus ta ise eestvedajaks, et teha austusavaldus Miles Davisele tema 100. sünniaastapäeva tähistamisel. See oli veenev tagurpidi ajamasin minu jaoks, sest alustasin trompetikuninga loominguga tutvust just elektrilise perioodi plaatidega – Tutu ja Amandla said hoolega kuulatud ja siis otsitud pikast plaadireast varasemaid asju.
Jason võttis aga ajaloorännu ette kronoloogilises järjestuses. Ülihea rütmigrupp vennad Remmelid ja soomemaine trummar Jussi Lehtonen mängisid tiheda ja toimiva tausta, millele saksofonide duo Aleksander Paal ja Allan Kaljaste koos Jason Hunteriga trompetil valisid märgilistelt plaatidelt märgilisi palasid. Vask kõlas kohati kui big bänd, Samas olid kõik ansamblilised osavad soleerijad. Dünaamiline ja särav on need märksõnad, mis elamust kirjeldavad. Elektrilise perioodi esitluseks paluti appi perkusionist Meelis Sütt ja Jaan Jaanson kitarril, kontrabassi asemele asus elektriline bass ning klaveri vahetas välja süntesaator. Aleksander Paal sai võimaluse näidata maitsekat duo-duelli Jason Hunteriga mängides tenorsaksofoni asemel flööti. Jaan Jaansoni tean ammusest maitseka kitarrisina, kuid see veenvus toonis ja esituses oli igati vääriline kummardus John Scofieldile.
Puhas nauding ja rõõm, hea repertuaarivalik ja ajalootuvustus kehutab põhjalikult ette võtma 20. sajandi suurima jazzimõjutaja varamu.
Donny McCaslin „Lullaby For the Lost”
Tema tutvustuseks kaasakäiv vihje kui David Bowie viimase bändi eestvedaja ja Black Stari kõlapildi oluline kaasautor oli ühtpidi hea eelhäälestus, kuid samas ka pisut petlik, sest mees on oluliselt mitmekülgsem ja põnevam nähtus. Publiku ootusärevus oli väga silmnähtav, avapala nu-metali ja industriali mekk, mõnusalt tüse ja laisalt gruuviv bänd kruvisid ootused veelgi kõrgemale. Aga kontsert oli kui kaleidoskoop, iga järgmise looga avanes uus meeleolu ja kõlapilt. Donny saksofon oli pidevas dialoogis Jason Lindneriga klahvpillidel, kes kruttis ja meelitas oma süntesaatorite hordist erinevaid helitaustu, mis osaliselt jäid minu meelest määrdunuks ja kogukõla matvaks. Aga publik elas kaasa ja polnud aplausidega kitsi. Rütmigrupp meeldis, jõuline bassi ja trummi kooslus andis hea baasi.
Plaadipakk leidis kontserdijärgselt ostjad ja autogrammiküsijaid jagus pikka rivvi. Donny oli lahke suhtleja ja pühendas igale huvilisele tähelepanu. Mõnus kontsert igati.
Sol y Sombra Quartet
Toivo Tuberiku lahke soovitus meelitas festivalilehelt järele vaatama, kes sellise Ladina-Ameerika maiguse nimega bändi taga on, tuttavad tegijad kõik, selgus. Andre Maakeri kitarrivirtuoossus ja Hispaania tunnetus on Viljandi Kitarrifestivalilt tuttav, Kaspar Uljastki olen näinud ja kuulnud oma ehtargentiina muusikat bandooniumil esitamas, Martin-Eero Kõressaare kontrabassimäng on jäänud silma, Pille-Rite Rei on ehk kõige rohkem minu muusikaliselt radarilt kõrvale jäänud. Aga kvartett oli särav ja veenev, brasiilia ja argentiina, neil ühised tähed, kui parafraseerida tuntud levilaulu.
Ka duoversioonid toimisid väga hästi – Andre ja Pille-Rite Rei on seda formaati testinud, Kaspar ja Martin-Eero on Rotterdami Muusikaakadeemia aegadel korterinaabritena kahemehebändi harjutanud. Tantsuline ja rõõmus, aga eestlasele sobilikult pisut vaoshoituma emotsioonilaadi hoidev muusika meeldis, head soolod kui ka ansamblimängu voolavus veensid. Ehk oleksin tahtnud Pille-Rite Rei vokaalis seda käredust ja rinnahäälsust kuulda, mida siia ja sinna ka sisse lipsas, hispaania filmide naishäältele on see kuidagi loomuomane. Sile ja klaar laul mõjub pisut raadiopopina minu jaoks.
Andre kitarrisoolode paindlikus ja oskus dünaamikat kasutada olid nauditavad. Kaspar Uljas on ühtviisi osav oma bandooniumi lõõtspillina kasutama, kui ka rütmipillina kõlada laskma. Martin- Eero kontrabass kõlas mahlaselt ja hea ansamblitunnetusega, lisaks sai oma silmaga veenduda, et kontrabass pole mitte ainult ilus intrument, vaid ka kirglik tantupartner.
Foto: Sol y Sombra Quartet, Teet Raik