Alika on artist, kelle hääl ja lavaline kohalolu mõjuvad sama loomulikult nii popis, souli mõjutustega lugudes kui ka võimsates ballaadides . Žanripiirid teda ei hirmuta, mistõttu astub ta sel aastal üles ka Jazzkaare tasuta kontsertide päeval. Jazzkaare intervjuus räägib ta oma kokkupuutest jazziga, muusikalistest eeskujudest, lapsepõlve mõjust ning sellest, miks ta usub, et Eesti muusika kõige põnevam aeg võib alles ees oodata.
Paljudele on ilmselt jäänud mulje, et oskad laulda põhimõtteliselt igas muusikažanris. Näiteks „Su nägu kõlab tuttavalt” saates tulid sul eri stiilid väga hästi välja. Aga millistes žanrites tunned end kõige vähem mugavalt, kui selliseid üldse on?
Ma arvan, et kindlasti oleks ooper üks neist žanritest. Seal ma tõesti ei tunne end väga enesekindlalt. Võib-olla ka heavy metal, kuigi ma olen kunagi isegi ühes heavy metali bändis bassist olnud. Aga just sellist röökivat vokaali ma teha ei oska. Sellega ma vist hakkama ei saaks.
Arvan, et jõuad kunagi sinnamaani ka! Kuna tegu on ikkagi Jazzkaare intervjuuga, siis milline on olnud sinu kokkupuude jazzmuusikaga?
Ma õppisin kaks aastat Otsa koolis. Olin rütmimuusika erialal, mis tähendas minu meelest tol ajal seal pigem jazzi. Seal õppisin ma enamiku sellest, mida jazzist ja selle teooriast tean, ning see oli väga tore aeg. Nüüd kuulan ma jazzi ka vabal ajal. Alles paar päeva tagasi mõtlesin, et appikene, pole ammu jazzkontsertidel käinud. Näiteks Philly Joesse pole ka tükk aega sattunud – peaks end ikka ühel päeval kokku võtma.
Kes on sinu suurim inspiratsioon muusikamaastikul?
Artistide mõttes on neid väga palju, sest ma kuulan nii erinevat muusikat. Kui mõelda uuematele nimedele, siis esimese asjana tuleb pähe RAYE. Tema mulle väga meeldib. Tal on tõesti nii ekstravertne muusikastiil ja ma olen suur fänn. Samas meeldib mulle aeg-ajalt kuulata ka rokkmuusikat – Led Zeppelin, Aerosmith, Queen on muidugi mu eluaegsed inspiratsiooniallikad, mis ilmselt kunagi ei muutu. Amy Winehouse on ka mind omal ajal väga inspireerinud. Ühesõnaga – neid on palju.
Väga hea maitse! Milliseid albumeid peaks igaüks vähemalt korra elus kuulama?
Ma ütleksin kohe Daft Punki „Random Access Memories”. Miskipärast tuli see esimesena meelde. Ma ei tea, miks, aga sellel albumil on kuidagi täiesti oma maailm. Kindlasti ka RAYE uus album „This Music May Contain Hope”. Kindlasti on neid veel, aga kui puusalt vastata, siis ütlen praegu need kaks.
Kellega Eesti muusikutest tahaksid järgmisena koostööd teha?
Hmm… võib-olla oleks väga lahe teha mõne elava legendiga üks täiesti ettearvamatu laul. Kas või näiteks Terminaatori või Smilersiga.
Kui miski poleks ebarealistlik, siis mis oleks sinu suurim eesmärk muusikavaldkonnas?
Ma arvan, et tahaksin saavutada mingisugust kindlusetunnet, mis on muusikamaastikul vist tegelikult peaaegu võimatu. Meie elukutse on ju pigem selle täielik vastand. Aga kuna sa ütlesid, et miski pole ebarealistlik, siis võib-olla see olekski tore eesmärk. Ja laiemalt arvan, et kõige suurem soov on lihtsalt see, et inimesed kuulaksid mu muusikat, toetaksid mind, käiksid mu kontsertidel ja resoneeruksid mu muusika ning maailmaga. Mida rohkem neid inimesi on, seda suurem rõõm.
Ma luban, et neid inimesi on – ja palju. Mina kaasa arvatud. Kas sa nõustud väitega, et praegu on Eesti muusika kuldajastu?
Ohoh! Ma arvan, et saab veel paremini minna. Mulle tundub, et see kuldajastu on alles algamas, sest me elame vabas Eestis ja meil on kõik võimalused olemas, et teha täpselt sellist muusikat, nagu me ise tahame. Keegi ei hoia meid tagasi, keegi ei ütle meile, mida tohib välja anda ja mida mitte. Seda on minu meelest viimastel aastatel väga hästi näha olnud. Meil on nii palju võimalusi oma muusikat Eestile näidata. Praegu tuleb peale palju uusi artiste, kes julgevad teha midagi uut ja lahedat – midagi sellist, mida Eesti muusikamaastik pole veel kuulnud.
Kuidas on sinu lapsepõlv mõjutanud seda, milline su muusika täna on?
Ma arvan, et see on mind kindlasti väga palju mõjutanud. Kui panna näiteks Led Zeppelin ja minu muusika kõrvuti, siis on need ikkagi nagu maa ja taevas, täiesti erinevad asjad. Aga inspiratsiooniallikana on see maailm mind küll kujundanud. Isa lasi mulle alati rokkmuusikat ja enamasti ma seda lapsepõlves kuulasin ka. Minus endas on selline väike rokilik veri olemas, kuigi ma otseselt rokkmuusikat ei tee. Mingisugune puudutus sellest on mu muusikas siiski olemas, mingi tugev energia. Loodetavasti kostab see läbi.
Võin kinnitada, et kostab küll. Ja viimane küsimus: kas on mõni tsitaat või nõuanne, mille järgi elad?
Mulle meeldib üks tore mõte ühest hästi vanast vene laulust, kus öeldakse, et „kui väga tahta, saab ka kosmosesse lennata”. Põhimõtteliselt tähendab see ju seda, et kui midagi väga tahad, siis polegi miski võimatu. Nagu sa enne ütlesid: kui miski pole ebarealistlik, siis võib kõik täituda.
Alika (Tasuta kontsertide päev)
Pühapäev 26. aprill 14:00, Stella Soomlaisi stuudio
Koosseis:
Alika Milova – laul
Markus Nurmsaar – kitar