Jazzkaare kontserthooaeg Sügisjazz toob tuleval esmaspäeval, 28. septembril Eestisse Brasiilia uue põlvkonna üheks olulisemaks muusikuks kujunenud Frederico Heliodoro. Rio de Janeirost pärit bassist, helilooja ja produtsent on teinud koostööd teiste seas rahvusvahelise jazzimaailma tippude Milton Nascimento, Kurt Rosenwinkeli ja Louis Cole’iga. Arvi Tapver vestles hetkel Euroopas tuuritava Heliodoroga tema muusikalisest teekonnast ja loomingust.
Selgituseks: Jazzkaar siinkirjutaja näol tegi Brasiilia bassisti ja helilooja Frederico Heliodoroga videousutluse, mistõttu toimus kõik justkui näost näkku. Heliodoro viibis tol hetkel Londonis ja teda vaevas silmnähtavalt reisiväsimus. Usutleja viibis Samose saarel Põhja-Egeusel, Kreekas. Muusiku lennuki hilinemise tõttu tuli seda netivestlust poolteist tundi edasi lükata. Heliodorot kuulis Tallinn viimati maikuus Jazzkaarel, kui ta saatis bassil teist brasiillast, lauljat-kitarristi Zé Ibarrat. Nüüd astub ta 28. septembril Sügisjazzil Fotografiska Tallinnas üles oma koosseisu ja omaloominguga.
Hola! (portugali keeles „tere”
Hallo!
Sul on seekord bändis bass ja basskitarr, aga pole kitra ega lauljat. Kuidas nii?
Jah, seekord otsustasin nii. Ma avastasin mõni aeg tagasi lihtsalt jämmides heliplokid ja nende võimalused — need aitavad mul kosta nagu kitarrimängija. Ma saan mängida akorde, meloodiaid, soolosid. See annab mulle uusi mõtteid ja seetõttu olen mõnda aega praktiseerinud bändis madala bassi ja kõrge bassi kokkumängu. Põhimõtteliselt tõstab blokk minu partiid oktavi võrra ja see annabki kitarrisarnase heli.
Kõik algas sellest, et ma olen aastaid olnud kitarristi Kurt Rosenwinkeli fänn (nad on ka koos musitseerinud — toim.), kes ühel oma albumil kasutas Electro-Harmonix´i hard pedal efekti plokki (tugeva moonutusega heliplokk — toim.) Ma sain endale sellise 2013. aastal. Hakkasin lihtsalt katsetama. See pedaal tõstab bassi heli ühe oktavi võrra, aga siis hakkasin võtma akorde. Selgus, et see, kuidas too plokk noote oktavi võrra tõstab, pole ta parim omadus. Seega leidsin uue ploki Digitech Ricochet, mis on samuti whammy-tüüpi pedaal. See on lihtne versioon, mis laseb mul võtta akorde ja kõiki „äpardusi“, mida ma tahan teha. Mida rohkem ma kasutasin, seda selgemini tajusin, et siin on suur tööpõld, mida ma saaksin oma soolode ja akordidega väljendada.
Mu isa Affonsinho Heliodoro on samuti kitarrist ja ma olen temalt palju õppinud, samuti mängides Kurt Rosenwinkeli ja Pedro Martinsiga. Need kolm suurt kitarristi mu elus on pannud mind alati tundma, et kuigi ma olen oma bändi bassist, tahan ka meloodiaid mängida. Muidu oleks see lihtsalt bassimuusika ja ma pole kunagi tahtnud ainult bassimuusikat mängida. Kui ma bändi teise bassi võtsin, siis see andiski mulle võimaluse olla frondis interpreet. See lihtsalt meeldib mulle.
Kui palju bändiliidritest bassiste sa nimetada oskaksid?
(Heliodoro haigutab tahtmatult, märgin selle reisiväsimuse, mitte igavaks kippuva usutluse arvele. Naerame. Seejärel nimetab ta neli nime peale Paul McCartney, neist ühe brasiillase ja ühe prantslase, kes olla tema sõbrad — toim.)
Minu jaoks pole bassist esmane või tugevaim identiteet. Ma muidugi mängin mõnes koosseisus ka pelgalt bassi, aga omaloomingu puhul pean ma end eelkõige heliloojaks. Mõnikord olen läinud soleerima mingisse koosseisu, kus juba on üks bassimängija. Seegi on tore. Saame koos jämmida.
Kas sa nimetaksid oma muusikat fusion-jazziks või kuidas seda nimetada?
See on vastuoluline… (naerame mõlemad) Ma ei tea. Fusion on ikkagi segu brasiilia muusikast, jazzi esteetikast, roki esteetikast. Sellepärast ta fusion ehk segu ongi, aga samas ei tembeldaks ma seda nii. Me teeme oma muusikat ja see on minu jaoks Brasiilia uuem instrumentaalne muusika. See oleks täpne. Fusioniks seda pidada oleks lihtsustamine. Seal on siiski veidi teised lähtekohad nagu virtuaalsus, kompekssus, see on kuidagi digitaalsem. Mõned nimetavad meie loomingut Brasiilia progressiivseks jazziks.
Su plaadi ja lugude nimed on sageli ingliskeelsed, aga sama sagel laulad sina ise või teised vokalistid portugali keeles. Kuidas see on mõjutanud plaadimüüki rahvusvahelisel turul?
Ma olen algusest peale, kui ma hakkasin laule kirjutama, teinud seda nii inglise kui ka portugali keeles. Mu viimasel albumil, mille nimi on „The Weight of the News”, on vaid üks ingliskeelne lugu „Better WIFI”. Tegelikult on sellel plaadil bonus trackina ka jaapanikeelne lugu, millest on ka ingliskeelne versioon.
Ma olen mõnda aega rahvusvaheliselt tegutsenud ja mul on õpilased erinevates riikides ning see, kuidas ma sotsiaalmeedias toimetan, mu postitused Instagramis jne, on pannud mind suhtlema inglise keeles, kuna ma tahan, et inimesed saaksid mu sisust aru. Kui ma postitaks portugali keeles, poleks see sama.
Ma pole viimasel ajal enam inglise keeles lugusid teinud, aga osa on neist portugali keeles ja osa inglise keeles, seega ilmselt mulle meeldib teha nii ja teisiti. Mu kuulajad võtavad mõlemad rõõmuga vastu.
Seega sa ei hooli liiga palju müüginumbritest, vaid teed oma loomingut nagu see tuleb?
Jah, mingis mõttes küll. Võimalik, et ma peaks, aga ma ei tee peavoolumuusikat. Ma keskendun muusikale, mis mulle päriselt meeldib ja mis väljendab kõige paremini minu arusaama sellest, milline muusika olla võib. Mõnele see meeldib ja selle üle olen ma rõõmus.
Sul on netis video loost „Our Love Affairs” („meie armuvahekorrad” eesti keeles — toim.), kus sa kutsud lavale flöödimängija Charlotte Isenmanni. Minu teada on ta abielus. Kas te tegelikult ka seksisite?
(Naerab) Me oleme suured sõbrad, me kohtusime mõni aeg tagasi Pariisis, aga see lugu pole temast. Me mängisime koos paar korda Pariisis ja iga kord, kui ma esinesin, istus ta saalis. Me mängime taas 3. oktoobril. Ta on parim flöödimängija, keda ma kohanud olen. Kõlab nagu sünt.
Mis sulle eelmisest Jazzkaarest meelde jäi?
See oli pika tuuri esimene ülesastumine Zé Ibarraga. Ma arvan, et me olime päris värsked ja kaunis elevil. Me saime Eestis hea vastuvõtu osaliseks. Meil oli väga meeldiv õhtu. Show oli lõbus, meie backstage samuti. Ma kirjutasin seal ühe loo oma uuele albumile, mille kavatsen salvestada ühe Jaapani kitarristiga. Ma armusin sellesse festivali ja ootan tagasitulekut.
Sul on album, mille nimi on „Weight of the News” („Uudiste kaal” — toim.). Kuidas sa uudiste kaalu ise hindad tänapäeva maailmas?
Ma arvan, et „ilm“ läheb ajas aina segasemaks ja uudiste kaal on siiski väga raske. See, mis täidab igapäevaselt meie elu. Ma arvan, et see on albumi nimi, mis jälitab mind elu lõpuni.
Ma kirjutasin selle Jair Bolsonaro valitsemise päevil (Brasiilia 38. president aastail 2019.-2023. ja polnud ilmselt kuigi sümpaatne poliitik, sest 2025. aastal määras kohus talle 27 aastat kinni istumist riigipöörde katse eest — toim.), mil oli väga rasked ajad.
Ma isegi vist avaldasin selle Bolsonaro ajal, aga isegi nüüd, kui presidendiks on Lula (vasakpoolsete vaadetega Luis Inacio Lula da Silva — toim.) ja olukord on märksa parem, pole uudised ikkagi kuigi head. Tegelikult on taas halvemaks minemas.
See on väga personaalne panna elu ja poliitikat loomingusse. Eriti poliitikat lüürikasse. Sünteesida, mida sa tunned selle suhtes, mis maailmas toimub. See on ka põhjus, miks ma pole viimasel ajal eriti tekste kirjutanud. Kui ma kirjutan, siis tavaliselt on see midagi isiklikku.
Palju sul üldse on aega tuuritamisel uudiseid jälgida?
Ma näen Instagramist uudiseid kogu aeg. Kodus olles panen hommikul esimese asjana teleri uudistekanali peale. Nii et ma näen uudiseid terve päeva, samal ajal, kui ma kirjutan muusikat, harjutan või annan tunde. Mõnikord on see pildikast hääletu peal, aga ma näen uudiste pealkirju. Mõnikord on seda liiga palju, aga samas võib see ka inspireeriv olla. Harjutada ja samas lugeda mingeid uudiste pealkirju. Sellest võib midagi sündida.
Mis sa sellel korral Jazzkaarelt ja Sügisjazzilt ootad, ilmselt midagi erinevat eelmisest?
Kevadisel Jazzkaarel saatsin ma bassil lauljat-kitarristi Zé Ibarrat, keda ma tõesti hindan. Seekord olen enda bändi ja enda muusikaga, mis sündis Pariisis. See on esimene kord, kui ma selle koosseisuga tuurile lähen, seega olen vägagi elevil.
Mis sa ütleksid Sügisjazzi külastajatele, kes sind kuulama tulevad?
Ma loodan, et nad tulevad ja naudivad. Saavad aimu Brasiilia õhustikust, meloodiatest, harmooniatest, gruuvist, soolodest. Nagu kunsti nautides — istuda, imetleda ja veeta meeldivalt aega. Loodan, et meil saab olema lõbus.
Frederico Heliodoro (Brasiilia)
Kontsert esmaspäeval, 28. septembril kell 19.00 Fotografiska Tallinnas.
Loe lisa ja osta piletid SIIT.