Jazzkaar on tormiliselt käima tõmmatud ning käimas on festivali teine päev. Hing kibeleb millegi sooja ja tuttava järele ja juhtub nii, et Vaba Lava pimedast saalist leiangi selle igatsetud siiruse ja aja iseendale.
Jonathan Bremer ja Morten McCoy tunduvad võrdlemisi noored mehed. Internet reedab, et tegu on kahe lapsepõlvesõbraga, kes saavad selle projekti raames ühiseid ideaale ellu viia. Kirjeldamatul viisil on pikaajalist suhet tõesti tunda juba esimesest loost. Alates teisest loost olen täiesti kaasa viidud. Korraga soovin, et lugudevahelised aplausid jääksid olemata, sest ma ei taha katkestada seda mõnusat meetrumit, mille rütmi ma ennast õõtsuma olen seadnud. Jään mõtlema sellele, kuidas oskavad need kaks muusikut üksteisesse nii ära sulada, et unustan silmade sulgedes isegi selle, mitmeliikmeline koosseis laval üldse musitseerib. Kontrabassi soolod ja klaverikäigud voolavad üksteisest läbi ning jäävad hõljuma kergesse kajapilve. Tekib pidevalt liikuv tervik, mis püsib ning tirib andunud publikut endaga kaasa.
Duo muheleb ujedalt enda napisõnalisuse üle ning avaldab lootust, et ehk räägib muusika nende eest. Pean tunnistama, et mind nende sõnaline kommunikatsioon, või selle puudumine, ei häiri. Mind tõesti kõnetab nii muusika kui ka tänasele kontserdilavale üles pandud atribuutika: bändi selja taga kõrguv iseehitatud helisüsteem, akustiline klaver McCoy näppude all ning keerlev ja kajasid salvestav lintmakk. Mõistan, et bändi loomingulised otsused on palju läbimõeldumad, kui pelgalt plaadilt kuulda on. Pean selle all silmas näiteks seda, et igal lintmakil on oma iseäralik helikeel ning analoogtehnika seab teatavad tehnilised piirangud. Tuhandete digivõimaluste ajastul näen sellistes piirangutes ilu. On väga huvitav kuulata live-muusikat teadmisega, et konkreetsetel muusikutel on täielik kontroll ka kogu tehnilise poole üle. Sellist süvitsi minekut ei kohta just väga tihti.
Kontserdi kontseptsioon tagas publikule väga intiimse ja ainukordse kogemuse. Soovisin, et ma poleks valinud kohta saali tagumises osas, vaid mul oleks olnud võimalik minna istuma saali keskele. Nii oleksin saanud kõigest rohkem osa. Olen targem järgmine kord, kui tekib võimalus Bremen/McCoy kontserti külastada. Usun, et nende meeste muusika praegusel kujul sobiks kõige enam just elutoa- või stuudiokontserdil nautimiseks. Nii saaks kuulajana osa täielikust üks-ühele kogemusest, kus kaoks igasugused barjäärid ning kontroll muusika üle oleks ruumis veelgi tajutavam. Vähemalt ma arvan, et see võiks olla ka Bremer/McCoy ülim soov ja taotlus.
Bremer/Mccoy
21. aprill, Vaba Lava
Kooseis:
Jonathan Bremer – kontrabass
Morten McCoy – klaver, elektroonika
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!