Keegi on kunagi kirjeldanud jazzmuusika olemust kui kaasaegse linnainimese tundemaailma väljendust või midagi sinnapoole.
New Yorgist pärit Chris Morrisey bänd mängib post-indie´t ja city-folk´i uut lainet. See on määratlus, mis peaks peegeldama külma sõja järgset generatsiooni. Muusikavool, mille otsa tegid lahti 90ndatel sellised bändid nagu Hootie & The Blowfish, Deep Blue Something ja The Connels. Paremaid näiteid ei tule praegu pähe, aga kõik puha omaaegne MTV-kraam. Kui kellelegi meeldib Ewert and The Two Dragons, siis peaks ta kuulama ka Morrisseyd.
Laulutekstid jutustavad vihmasest aknatagusest ühel tühjal laupäevasel õhtupoolikul, rikkisest äratuskellast või sisekaemustest. Siiralt ja otse päikesepõimikusse.
See oli nende noorte aeg, kes sündinud pärast murranguliste kümnendite mässumeele vaibumist, taipasid ise ka, et elul nagu polegi midagi viga, aga väike ängistus jääb ega kavatsegi lahti lasta. Olemise talumatu kergus või paratamatuse tajumine.
Määratlused on tinglikud nagu ka Morrissey bändi päritolu – kitarrist olla Itaaliast ja saksofonist vist sakslanna. Isegi trummar Bill Campbell pole õige njuujorklane. Vähemalt nii Morrissey lavalt lahkudes mainis. Seejuures enda kohta kasutab ta vaheldumisi ka määratlust minnesotalane.
Kui üldine määratlus on indie, hipster-folk, siis jazzi piirides hoiab bändi eelkõige just tollesama saksofonisti Charlotte Greve permanentne improvisatsioon (niivõrd kui jazzi üks määratlusi on improvisatsiooniline muusika) ning trummari mängutehnika.
Bass ehk Morrissey ise ning kitarrist Marco Bolfelli annavad ette minimalistliku sugereeriva korduse, millel saksofon saab variatsioone esitada. Seda on enam kui mõni tühine soolo igas loos. See on läbiv motiiv.
Bolfelli ei mängi kitra jazzi võtmes. Pikad kajaefektid teevad harmooniad laulvaiks. Liialt palju rokilikke power-akorde ta ei kasuta, ent jazzkitarr keskendub pigem üksikuile nootidele, nende eraldi väljanoppimisele. Samas ei kandu Bolfelli ka fusion´isse, püsib ilusti ühes helistikus. Soolosid mängis kitarr kokku vast kaks-kolm. Rohkem kui bass ehk Morrissey ise. Nii palju improvisatsiooni kogu bändi etteastes oligi. Pole rohkem vajagi.
Lüürilisemad lood meenutavad kurvameelsuselt Leonard Coheni, Stingi või Tom Waitsi omi. Need ongi linnalüürikud.
Lüürika ehk laulusõnad ise sarnanevad mõnel määral nende David Bowie tekstidega, mis sündisid 70ndatel ja pärast katsetusi beat-generatsiooni, seega algse hipsterist luuletaja William S. Borroughsi cut-up, tõlkes lõikumise/mosaiigi tehnikaga. Meetod seisneb valminud luuletuse või laulusõnade fraasideks lõikamises ja suvalises järjekorras taas kokku seadmises. Käärid ja liim. Fragmendid annavad lõputa hulga assotsiatsioone nagu jazziski on variatsioonide võimalus piiramatu.
Bowie kasutas sama meetodit väidetavalt ka viimaseks jäänud plaadil “Blackstar”. Igal juhul kerkib silme ette “Lazarus”.
Millegipärast on hipsterist saanud pea sõimusõna, ometi olid Borroughsi eakaaslased need, kes 40ndatel, 50ndatel ja 60ndatel jõudsalt arendasid jazzi selliseks nagu me seda täna teame. See on suurlinna tänavate ulg, kui tõlgendada teist beat-luuletajat, Allen Ginsbergi.
Morrissey on produktiivne helilooja. Jazzkaarega Eestist alanud Euroopa tuuril presenteerib bänd seni viimaseks jäänud CD-formaadil plaati ning sellele järgnenud voogedastuskeskkondades allalaetavat albumit. Samuti tuli esitlusele lugu albumilt, mis peaks lubaduse kohaselt ilmuma juba järgmisel aastal. Selliselt võib bändil tulevikku olla. Tõsi, selleks ajaks, kui need read ilmuvad, on tulevik juba ära olnud.
Chris Morrissey
Neljapäev, 27. aprill kell 23.00, Fotografiska Tallinn
Koosseis:
Chris Morrissey – basskitarr, vokaal
Charlotte Greve – altsaksofon, vokaal
Marco Bolfelli – kitarr, vokaal
Bill Campbell – trummid
Vaata kontserdi pildigaleriid.