Jazzkaar on oma akordid jällegi kevadiselt kõlama pannud. Loodetavasti on see kevadtsüklilisus nüüd lõplikult taastatud ja ehk ka ette määratud – just nagu vanadel kreeklastel. Vanakreeka müütide ja tragöödiate tähtsus ja igavikulisus võiks tänapäevasele inimesele ilmselgelt rohkem selge olla. Ehk seepärast või ka täiesti muudel, mulle teadmatuil põhjustel, on kaks Elajannat – nojah, nii just nimetavadki ennast tänapäevased naised Mingo Rajandi ja Eva Koldits (sotsiaalmeedia vahendusel on selgunud, et laval viibib ka Elajaid) – soovinud nüüd ellu selgust tuua ja pöörata see läbitungiv tänapäeva naise pilk Kreeka tragöödiate kangelannade äärmuslikele valikutele. Millise rakursi Elajannad täpselt valinud on, sellest võib eelnevalt aimu saada sotsiaalmeedia vahendusel. Nimelt, Elajannad asutasid oma intensiivlaagri ja sellest õhkuva teaduspildi kaudu saame teada, et tänapäevase naise elu on lust ja lillepidu, või on see hoopis töö ja töö, või ehk üks ootus ja igatsus … Kas need ongi need dilemmad, millega kunagised kaunitarid Kreekas rinda pistma pidid? Ja kas selliselt pakutud paradoks sundis neid tihti oma hinge pimedaimatesse sügavikesse sukelduma? Ja kas too sukelduste leiu- ja helimaailm oli hämar ja sünge, kuid ometi suunaga valguse poole? Igal juhul pididki need küsimused Fotografiska täissaali hämaruses oma vastuse saama, sest saatusejumalannade moirade eest ei pääse meist keegi.
Nii et minu küsimus-ootus oli – kuidas Elajannade kõlalistest instrumentidest too ürgnaiselik pehmus ja õrnus välja destilleeritud saab? Ja kas helisõnaga ellu kutsutavad deemonid ja inglid ikka kõlavad meloodiliselt kokku? Elajad võtavad kohad sisse ja müstiline kitarriheli toob lavale ka paljasjalgsed Elajannad. Puhkpillide taustal on midagi kadunud ja kõik on peidetud, vist südamesse. Selgub, et tuleb otsida algust … nii ütleb tekst ehk Elajanna Eva. Kes põtkis üsas ja kas sealt see algas …? Meloodia küll lubatult melanhoolne pole, Elajannade näodki rõõmsad. Ent esitatavad küsimused on eksistentsiaalsed. Millal see algas? Teadvus ja Tahe – millal need anti sündivale? Välk lihtsalt lööb vahetevahel.
See oli igal juhul teatraalne etendus, ja eks ta pidigi nii olema. Mõtlen aga – kui Elajaid ehk kogu saateansamblit laval, teksti taga ei oleks, kas siis oleks etendus sama mõjus või mõjutum …? Või hoopis vastupidi – kui teksti üldse poleks, mis siis …? Siis oleks suurepärane jazz-rock-orkester! Sest vahepeal Elajanna Eva istub ja ootab, sel ajal kõrv, ehk ka hing puhkab. Siis ei pea mõtlema kunagi ammu kirja pandud tekstile. Nii et jah – heli või tekst …? Aga kreeklastele tekstiannet anti ja eks sellest saa ükskõik, mida välja etendada. Aga kas seda on vaja …?
Au ja kuulsus kompositsiooni kokkupanijale – sest siin ilmselt vahepausi ei peeta. Aga kas seda tekst on ikka vaja? Rock-ooperlik karjatus muidugi sobib (konteksti), või õigemini on kogu see etendamine psühhedeelne äraolemine. Kolmveerand tundi peale algust on siiski korraks paus – Elajannad kogunevad kontrabassi juurde mõtisklema. Mida see peaks tähendama…? Ja miks Elajatel on sokid jalas …? Elajannad viskavad rinnust välja punase lindi ja kingivad tšellistile lillepoti. Jah, vist nüüd toimuski see lillepidu ära, sest millegipärast tuleb hoida “pea püsti, kui perse põleb”. Järgnev Elajate-kuuiku kompositsioon on aga ilus ja pärast teksti pakutav kitarrisoolo koos saatjatega jälle klass omaette.
Kumedat-tumedat heli, milleks olin valmistunud, ei tulnud ega olnudki. Elajanna hääl jäi instrumentaalhelide kõrval (ka tehniliselt) tahaplaanile (välja arvatud ülalmainitud karje), siin oleks võinud olla midagi-kedagi võimsamat. Sõna, seekord, selge ei olnud. Veelkord – instrumentaalosa oli eriliselt nauditav. Elajannad on muidugi elu Ilu, kuhugi Kreeka patta neid panna ei saa, ent ikkagi … Nii et ei hinga ega liiguta – aga kuuled ja kuulad ja oled küll!
Rajandi/Koldits „Elajannad“
Esmaspäev, 25. aprill kell 19.45, Fotografiska
Koosseis:
Eva Koldits – tekstid
Mingo Rajandi – kontrabass
Erki Pärnoja – kitarr
Meelis Vind – klarnetid
Tobias Tammearu – saksofonid
Johannes Kiik – tromboonid
Villu Vihemäe – tšello, gamba
Ahto Abner – trummid
Vaata kontserdi galeriid