Raul Vaigla, Marie Vaigla ja Tero Saarti on koos muusikat teinud juba kümme aastat. Seekord Sügisjazzil otsustas trio võtta ette Ultima Thule lood, tehes seda kammerlikus võtmes ja sugugi mitte ainult neist kõige kuulsamad.
Pigem oli rõhk Thule varasemal loomingul. Lõpupoole ka loomulikult kohustuslikud hitid. Valik tundub orgaaniline ja kammerlikuse tingis juba tõik, et blues rock’iks sündinud laulude esitamisel oli kandev roll kitarri asemel bassil, mis tavapäraselt hoiab bändi rütmi koos. Trummid aga puudusid ju laval sootuks. Tõsi, Vaigla kaubamärgiks olev mahe meloodiline bass võimaldab nii mõndagi kitarri asemel ära teha. Bassile sekundeeris trompet, mis tegi oma tööd osalt nii rütmipilli kui ka puuduva kitarri motiivide täitmisel. Taaskord veidi üllatav, ent igati end õigustav valik.
Marie Vaigla osaks oli lisaks võluvale vokaalile ka tamburini ja mikserpuldi abil kokkumängule heliefektidega garneering pakkuda. Seejuures maitsekalt, sugugi mitte kohatult või kaheldava väärtusega sünteetiliste kaja- või muude sarnaste trikkidega. Selliselt täiendas trios igaüks ülejäänud kahte. Marie kui solisti uinutav tämber, mis meenutab kohati Inest, annab hea kontrasti Ultima Thule algupärastele ehk maskuliinselt käredatele toonidele. Ilmselgelt ei kujuta vist keegi ette Ultima Thulet ilma meie seast paari aasta eest lahkunud Riho Sibulata, kes tollele kooslusele ju äratuntava näo ning hääle andis.
Selles mõttes on Vaigla lähenemine igati mõistetav. Just niiviisi, sellistes interpretatsioonides ja aranžeeringutes võivad need lood säilida ka muul moel kui pelgalt plaadi peal või netiavarustes. Eks midagi näitab ju seegi, et kolmik tegi samale etteastele lisaetteaste, koheselt sealsamas Kumu auditooriumis. Ilmselt pole kuulajate huvi veel nii peagi jahtumas.
Arvi Tapver
Sügisjazz 2025
Raul Vaigla, Marie Vaigla, Tero Saarti: „Thulest viidud”
L, 18. oktoober 18.00 Kumu auditoorium