Lauri Saatpalu meenutab üha enam John Lydonit – nii välimuselt ja liikumiselt kui ka talle omaselt intellektuaalselt arrogantsilt. Tegelikult on ta seda kogu aeg teinud või olnud. Need kaks tegelast on lihtsalt kokkusattumuslikult paralleelselt igas parameetris oma füüsilist ja vaimset kohalolu laiendanud. Loodetavasti on see piisavalt delikaatne definitsioon.
Raivo Tafenau ja Lauri Saatpalu bänd (millel nagu nime polegi) omakorda meenutab Buster Pointexteri ehk tänavu veebruaris meie seast lahkunud David Johanseni post-punk kabareed. Veidi ka Brian Setzer Orcestrad. Kes huvi tunneb, aga varasemast veel ei tea, saab neid nimesid „guugeldada”, sest võrdlus Jõulujazzi kontekstis võib tunduda esialgu pentsik või siis mitte.
Algas etteaste aguli-rocabilly/boogy standardiga, vahele tuli ballaade, isegi jupp muusikali ja mulje betoneerisid lõplikult töötlused David Bowie ja Van Morrisey kuulsatest paladest. Mälu järgi veidi enne lõppu kõlas Saatpalu suust kuulsaks saanud loost isegi ehtne honky-tonky versioon.
Tafenau oleks justkui selles arvustuses siiamaani tahaplaanile jäänud, kuigi tema nimi ju esimene nii tutvustuses, bändi nimes kui ka siinsamas pealkirjas. Kui nii, siis vaid näiliselt, sest tegelikult on tema osa nii saksofonil, sopransaksofonil kui ka akordionil (tolles samas Bowie loos) kandev. Seda koos kitarristi Paul Danieliga, kellega ta nii sulnilt soolosid poolitas. Tekkis uitmõte, et bänd võinuks olla isegi Tafenau-Saatpalu-Daniel nimeline, aga esimene kontrabassi soolo Peedu Kassilt klaaris selle – ilmselgelt on iga bändi liige omal kohal ja liidri positsiooni polegi. Lihtsalt kellegi nime(sid) peab ju koosseis ometigi (välja)kandma.
Meeldejäävaima loona siinkirjutaja jaoks esitas koosseis töötluse samuti alles hiljuti lahkunud Andres Valkoneni palast „Loodus”, mida ilmestas Danieli psühhedeelne kitarrisoolo (neid oli pooleteise tunni jooksul tegelikult kaks), mis justkui eeldanuks Tafenault samas võtmes jätku saksofonil ehk jätkusoolot. Seda küll ei tulnud, aga vast polnud siis ka vaja.
Üllatuslik oli ka töötlus pea klišeestaatuses loost „Ära koo mu käpikuisse päikest”, millesse oli Saatpalu kuskilt leidnud ja sisse pikkinud (Tafenau sõnul) usutluse varalahkunud helilooja Tiit Lehtoga nii 1967. aasta paiku, vahetult enne tolle hukku autoõnnetuses. Siinkohal on paslik tunnustada nii seadet ennast kui ka heliseadet kogu etteaste vältel, mis püsis teatrietenduse tehnilisel tasemel, kus iga heliefekt peab kandma ja vähemolulist polegi.
Kolmandaks jäi kõrva kellegi brasiillase Tiganá Santana salsa- vms rütmis lauluke eestikeelse „koodnimega” „Ma ei saa aru”. Seda eelkõige haarava jõulise rütmi ja isegi eestikeelses esitluses veenvuse tõttu. Tõsi, järgnenud latiinorütmis palake kelleltki nais-artistilt jäi meelde vaid Ramuel Tafenau trummisoolo tõttu.
Vanem Tafenau säras ootuspäraselt Saatpalu stamp-repertuaari kuuluvad loos „Tagareas” sopransaksofonil. See on selline pill, mis näeb välja nagu klarnet, aga teeb täpselt sama häält kui üks puhkpill Stingi hitis „Englisman in New York”. Kahjuks jäi klahvimängijale Joel Remmelile vaid üks põgus soolo, ent temagi kohalolek oli sajaprotsendiline kogu etteaste vältel.
Veider värk: kui kirjeldada terminit „post-punk“ – see, mis on tulnud/tekkinud pärast punki – siis võiks see tähistada nii Elvis Castello või Tallinnagi väisanud Nouvelle Vague mahedaid töötlusi omaaegsetest kontrakultuuri tähistest muusikas. Seda hoolimata tollest määratlusest „punk”, mis võiks tekitada tänaseni vastureaktsiooni. Võrdluseks on väljend „post-rock” ehk nagu grammike leebem mõiste (rock vs punk), kujutab aga sageli pigem mürapõhist heliloomet, mis on rocki raamidest välja murdnud vaid selleks, et veelgi radikaalsemalt oma signaal edastada.
Kui Jõulujazzi kodulehel oli pealkirja „Raivo Tafenau & Lauri Saatpalu 20” ees küsimus: „Kas ainult sõbrad”, siis võib vist eeldada, et „jah, nad on ikka sõbrad”.
Foto: Eve Saar
„Kas ainult sõbrad?“ Raivo Tafenau & Lauri Saatpalu 20
Laupäev, 29. november kell 19.00, Von Krahl´i teater
Koosseis:
Raivo Tafenau – saksofon, sopransaksofon, akordion
Lauri Saatpalu – vokaal
Joel Rasmus Remmel – klahvpill
Paul Daniel – kitarr
Peedu Kass – kontrabass
Ramuel Tafenau – trummid