Ma ei tea, mis häält tegid Vanast Testamendist kuulsaks saanud Jeeriku pasunad ligikaudu kolm tuhat aastat tagasi, ent arvestades nende efektiivsust tolle linna müüride purustamisel, läheks selliseid muusikariistu tänasel Ukrainal kindlasti tarvis. Ajal, mil terve lääne ilm tarnib Ukrainale igasuguseid sõjategevuseks vajalike “torusid”, tõi Jazzkaar ühe “toru” ehk Ghanas sündinud trompetisti Dennis Adu Ukrainast Eestisse. Adu elab muidu Kiievis, ent on pidanud sõja tõttu ümber asuma. Kuhu, see on juba sõjasaladus.
Muusikutele tähendab väljend “torud” muidugi puhkpille, sõjaväelasele kahureid. Tõsi, nagu iga militarist teab, ei võitle ükski suurtükk ise, tänapäeval on ülioluline elektrooniline juhtimissüsteem, tarkvara ja spetsialist, kes nuppe keerab. Selline mees on Koloah ehk kodanikunimega Dmitriy Avksentiev, kes trompetile kosmilise igaviku kõla annab. Igavikulise nagu Jeeriku linn.
Tõepoolest, kõigest kolm päeva piiramist ja Jeeriku linn langes pasunahelide saatel!
Samas, juba kiviajast peale samas paigas eksisteerinud inimajaloo vanim linn püsib tänaseni. Eks seegi näita jätkusuutlikkust. Vähe on neid nähtusi, mis nii järjekindlalt peale maksude ja surma inimest läbi elu jälitavad.
Üks sellistest on siiski briti helilooja Mike Oldfield, kes kirjutas 20aastaselt oma debüüdi “Tubular Bells”, ligi kakskümmend aastat hiljem plaadi “Tubular Bells II”, sellest kuus aastat hiljem jätkuks “Tubular Bells III”, aasta veel hiljem albumi “The Millennium Bell” ja neli aastat veelgi hiljem “Tubular Bells 2003”. Nende vahele mahub veel paarkümmend plaati, ent sel aastal teatas mees, et lõpetab muusikaga.
Tubular on ligikaudses tõlkes toru, torujas, tuubjas. Oldfield trompetit ei mänginud, küll aga tegi seda elektroonilistel klahvpillidel.
Oluline on, et progressiivset rock’i ja new age´i viljelenud muusik terve elu katsetas kõiksugu elektrooniliste ambient sound’idega. Midagi sarnast teeb ka duo Koloah & Dennis Adu.
Adu muusika on improvisatsiooniline, lahingus tähendab improvisatioon pahatihti, et mürsk lendab valesse kohta. Adu trompet ei saa valenoote tulistada, ent ikkagi annab sellele õige kõla Koloahi elektrooniline seade. Muidugi jätkub nuppe kui sihikuid efektiblokkidel ka Adu jalge ette.
Tabamatul moel meenutab nende muusika eelkõige Oldfieldi albumeid “The Songs of Distant Earth” ja “Music of the Spheres”. Just seal kaigub igavik nii nukralt ilmaruumis vastu inimeksistentsi tühja üksindust. Oluline on kõige kiuste Korinthose kuningas Sisyphose vääriliselt kive mäkke veeretada, kuigi need paratamatult tagasi alla kuristikku veerevad. Nii võidab inimene igaviku, oma surelikkuse. Minu nn korrespondents tänastele korintlastele olekski – muusika võidab, kuigi kõlab melanhoolselt. Seega veeretage edasi!
Adu saatuseks on Titanicu orkestrile kohaselt lõpuni trompetit mängida. Isegi, kui nn Stalini orelid ümberringi ähvardavalt uluvad.
Koloah & Dennis Adu
Reede, 28. aprill kell 23.00, Fotografiska Tallinn
Koosseis:
Dennis Adu –trompet
Koloah –elektroonika
Vaata ka kontserdi galeriid