Marten Kuningas, kes teeb Jazzkaarel kummarduse Anton Corbijni portreteeritud muusikutele, räägib sellest, kuidas vanema venna klaverimäng ja paks biitlite lauluraamat ta laulmise juurde juhatasid, miks looming peab sisekosmosest välja pääsema ning kuidas mootorsaag võib vahel pakkuda ootamatult suurt rahuldust. Juttu tuleb nii pojaga autos peetavatest raadiolahingutest ja sellest, miks võiks Eesti muusikas olla rohkem eri põlvkondade vahelisi kokkupuuteid.
Küsin alustuseks: millisest Miljardite loost saaks kõige parema jazz-kaveri? Ehk oled sellele juhuslikult juba mõelnud.
Ma ei ole selle peale mõelnud! Ma arvan, et igast loost annaks teha. Aga mulle popsab hetkel pähe selline lugu nagu “Suhkur, suhkur”. See juba natuke kaldub selles suunas, aga alati saab ju veel ühele või teisele poole nihutada.
Nüüd juba veidikene sügavam küsimus: mis pani Sind tahtma laulda? Ehk mäletad oma lapsepõlvest või hilisemast ajast.
Mul oli niimoodi, et mul on vanem vend, kes juba ees laulis. Minu silmis oli ta juba siis suur melomaan. Kõik algas biitlitega! Ma arvangi, et vend ja biitlid suunasid mind selleni.
Laulsin lihtsalt hästi palju kaasa. Näiteks oli meil maal ema vana süsimust “Ukraina” pianiino. Vend võis olla kusagil kümnene, kui isa talle akorde õpetas. Ühtlasi oli meil üks must paks raamat, kus olid kõik biitlite laulud ja noodid. Vend istus klaveri taga, võttis järjest laule ja mängis nii, nagu oskas. Mina olin seal kõrval, klaverit ma ei mõiganud, aga ma mäletan, et mingil hetkel, kui venda polnud ja klaver oli vaba, istusin ise sinna samasse klaveri taha, panin raamatu enda ette ja lihtsalt laulsin neid biitlite lugusid läbi. Nii, nagu mul meeles oli. Lühidalt – biitlid panid mind laulma!
Sa oled tuntud peamiselt oma geniaalsete laulusõnade poolest. Nende väljamõtlemine võiks eeldada, et oled hea lugemusega. Kas loed palju raamatuid? Mis oli viimane hea raamat, mida kindlasti soovitaksid?
Tead, ma tahaksin lugeda rohkem, kui ma seda praegu teen ja saan. Ilukirjandust tahaks rohkem lugeda. Eelmisel aastal lugesin võib-olla neli-viis raamatut, osad neist olid küll päris paksud, näiteks “Sinuhe, egiptlane”..
Enne pereelu lugesin rohkem kui praegu. See on alati nii, et kui jutt läheb kirjanduse peale, siis mul tuleb see “tunne” kuklasse tiksuma: tahaksin rohkem lugeda. Tuleb endale see aeg tekitada, kuigi alati on lihtne lapsed vabanduseks tuua, sest elu väikeste lastega on väga tempokas. Möödunud sügisel lugesin Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan”. Soovitan!
Kellele vaatad Eesti muusikutest alt üles?
Varem kippusin alt üles vaatama paljudele professionaalsetele muusikutele, sest nad on õppinud asju, mida mina pole, ning seetõttu valdas mind mõnikord aukartus. Teisalt on kokkupuude erinevate inimestega just kinnistanud mu oma unikaalset lähenemist. Lõppude lõpuks ei ole sel tähtsust. Tähtis on loomine. Tunnustan südames kõiki, kes end mingil moel loominguga väljendavad.
Lemmikalbum läbi aastate?
Üks lemmikuid on Miles Davise “In A Silent Way”. See muusika tekitab tunde, et kohe-kohe juhtub midagi erakordset. Ta on seal piiri peal, kuid ta ei ületa seda. Ja see juba iseenesest on erakordne. Võin seda peaaegu alati kuulata. Biitlite “Revolver” samuti.
Kas Sa kuulad hetkel mõnda uuemat Eesti artisti?
Aktiivselt ei kuula. Aga tead, kuna mu pojale meeldib MyHits, siis alati, kui sõidame autoga, eriti, kui ta juhtub ees istuma, on meil väike võitlus. Minu eelistus on vaikus, Vikerraadio, Raadio 2 või Klassikaraadio, tema keerab alati MyHitsi peale. Sealt tuleb ka nooremate Eesti muusikute kraami, näiteks Villemdrillem. Kermo Murelit vist MyHits ei lase, aga teda olen ma ka tänu pojale päris palju kuulnud. Hästi tehtud, Kermo!
Mis on üks suur kahetsus elus, millele tihti mõtled?
Ma kahetsen, et ma ei säästnud lapsepõlves kogutud Matchboxi ja Majorette’i mudelautosid, mida mul oli kokku üle kuuekümne, et neid oma poegadele pärandada. Kahekümneneljasena, kui vanemad kolisid, viisin nad julmalt taaskasutuskeskusesse.
Täna, hetkel siin Fotografiskas istudes, vaadates neid artiste, kes siit vastu vaatavad, näiteks Joe Cocker, Van Morrison, Grace Jones, Sting, Tom Petty, The Cramps ja Bono, julgen need mudelautod rahus minna lasta. Praegu, enne saabuvat Corbijni kontserti, tunnen ma, et olen heas kohas ja hoitud.
Mida muudaksid kogu muusikamaastiku juures, kui see otsus oleks Sinu kätes?
Seoses Alo Mattiiseni 65. sünniaastapäevaga tehti uus versioon loost “Ei ole üksi ükski maa”. Osad selle algsetest lauljatest on juba teises ilmas, aga järgmine põlvkond oli salvestusel kohal. Mind kutsuti laulma ridu, mida kunagi laulis Riho Sibul. See oli ilus põlvkondadevaheline kogemus, mida võiks vabalt sagedamini olla. Ma mõtlen võib-olla eelkõige just popimaailmas, sest orkestrites ja džässimistes ilmselt sellistest lävimistest puudust ei tule.
Aga kui asisemalt rääkida, siis ma kehtestaksin vabakutselistele muusikutele iganädalase palga. See vähendaks ebakindlust. Muusikud saaksid rohkem pühenduda. Oleks vähem stressi, rohkem kvaliteeti ning kogu ühiskond saaks mitmekordselt kasu. Iirimaa, suur pärimus- ja laulumaa, on selle ära teinud ja see toimib.
Millega Sa peale muusika tegeled?
Eelmine nädal õppisin mootorsaagi käsitsema. Nüüd olen lõiganud enda maa peal võsa, et nõlva puhastada. Olen suhteliselt värske krundiomanik ja see krunt oli päris metsistunud. Aia ja krundiga tegelemine on ausalt öeldes väga rahuldust pakkuv. Kaks korda nädalas käin Võsu spordihoones lauatennist mängimas. Seal on juba kolmkümmend aastat koos käinud seeniorid, kelle vastu mul mingit võimalust pole, aga tunnen, et arenen.
Mida sa kõige enam saavutada soovid, kui annad uue loo või albumi välja? Kas tahad näiteks kellegi elu kaudselt muuta või on su eesmärk hoopiski midagi muud?
Pigem on see eesmärk isekam. Kindlasti on mu muusikal kuulajale mõju, aga see pole põhjus, miks ma muusikat teen ja avaldan.
Minu sees on mingi emotsioon, tunne, informatsioon, osa minu maailmast, ja sellele on äärmiselt vajalik anda nähtav, tuntav ja kuuldav vorm. Selleks, et see ei jääks lõputusse sisekosmosesse ulpima, vaid saaks välja antud. Ma ütleks, et loominguga tegelemine on eksistentsiaalselt vajalik.
Marten Kuningas & Miljardid. Anton Corbijn
Neljapäev, 30.aprill 23.00, Fotografiska
Koosseis:
Marten Kuningas – vokaal
Raul Ojamaa – kitarr
Tarvi Kull – klahvpillid
Peedu Kass – bass
Kristjan Kallas – trummid