29. aprillil kell 23.00 toimus Jazzkaarel Neon Firi kontsert, mis lõpetas festivali kuuenda päeva. Nende samanimelist plaati olen kuulanud aktiivselt juba mõnda aega, kuid kontserdi kuulamise võimalus avanes alles nüüd. Rahvas kogunes eelmiselt kontserdilt saali, kus järjest suurema ärevusega oodati noorte pakutavat elamust. Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli kasvandikud ise olid ka väga elevil, et lõpetada õhtu suure pauguga. Tutvustuse käigus tuli juttu bändi nime tähendusest ning hiljem ka vabatahtlikust tööst ja unistusest esineda Jazzkaarel. Äge oli vaadata, kuidas artistid olid sama elevil esinemise pärast, kui publik kuulamise pärast.
Neon Firi muusika seostub minu jaoks enamasti kevade ja sügisega. Selles on soojust ja vabadust, samas domineerivad ka külmad retrosündid. Sama on ka nende žanriga, mida on raske kindlasse stiili määrata. Üheltpoolt on see retro ja süntiderohke, teisalt aga jazzilik ning kolmandaks veel modernne alternatiiv. Igal juhul, üks värvikirev kompott, mis haarab kuulajate tähelepanu ning hoiab seda. „Värviline“ on kindlasti sõna, millega seda kollektiivi iseloomustada. Ka laval särasid kõik liikmed värviliste riietega, mis kohati mõjusid väga retrolt. Sellist vanamoelise uuesti kehastamist ja sellele oma konteksti andmist tehakse aeg-ajalt ikka, kuid minu meelest on nemad keeranud sellele veel ühe vindi peale.
Mängiti lugusid debüütalbumilt, mille sõnu mõned mu kõrval olevad inimesed ka peast kaasa laulda oskasid. Peale kontserti kuulsin, et see oli hüpnotiseeriv ja ma nõustun sellega. Motiivikorduste meditatiivsust oli tugevalt tunda. Ometi ei tundunud muusika kunagi samasugune vaid alati edasiliikuv. Helitekstuurid ja mingid kindlad helid muutusid ruumi akustikas veelgi sürreaalsemaks ja ootamatumaks kui plaadil. Ruumi kaja andis võimaluse sündi helidel veidi moonduda, tekitades efekti, mida ehk ei osanud oodata, kuid mis üllatas meeldivalt.
Kontserti saab nimetada elamuseks, mida veel mõnda aega meenutada. Seda teevad kindlasti ka bändiliikmed ise, kelle jaoks see polnud küll esimene, kuid kindlasti üks seni suurimaid ülesastumisi, täis võimalusi veel silma jääda ja edasi pürgida.
Väga ägedalt sümpaatsed tundusid mulle bassimees Paul-Gunnar ja trummar Harald, kes oma mõnusa energiaga ning väga heade tehniliste oskustega andsid imelise panuse kontserdile. Kaarli puhul oli põnev ja haarav näha tema emotsionaalsust ja leidlikkust kitarril. Ootamatud akordid ja käigud ning üllatavad tekstuurid kitarriga lisasid bändi kõlapildile palju juurde. Klahvid, mille peamine vastutus langes Miina peale, kuid keda toetas ka Kaarel, paistsid palju eredamalt välja oma sound’i poolest ning sealt avaldus see tõeline 80ndate energia. Eeva vokaal olid viimane lihv, mis kogu asja tervikuks ühendas ning samuti nende lugude emotsionaalsust edasi kandis. Igatahes tundusid kõik olevat samal lainel ja korduvalt oli näha just seda sõpradevahelist tiimitööd. Sellise bändiga tahaks ise ka muusikat teha.
Ükski artist pole kunagi täiuslik. Alati saab veel lavaliselt mugavam olla või kõlapilti kohendada ning see teebki muusika tegemise põnevaks. Subjektiivsus, spontaansus ja põnevad muutused teevad selle iga kord uueks kogemuseks. Neon Firi kollektiivi tulevik tundub helge. Nende motiveeritus luua ja olla teistsugused on kvaliteedid, mis viivad neid kindlasti kaugele. See kontsert tõestas seda!
Neon Fir
Reede, 29. aprill kell 23.00, Fotografiska
Koosseis:
Kaarel Raud – kitarr, süntesaator
Eeva Trei – vokaalid
Miina Adermann – süntesaator
Paul-Gunnar Loorand – basskitarr
Harald Soosalu – trummid
Vaata ka kontserdi galeriid