25. aprillil ärkab J Dilla pärand Fotografiskas üheks õhtuks ellu! Noor trummar ja koosseisu “Pukk brings Dilla” eestvedaja Henri Paul Pukk sõnab, et Jay Dee muusikat on puhas lust live’is mängida. Jazzkaare intervjuus kirjeldab Pukk, kuidas jõudis ise trummide taha ning mida saab ta publikule lubada, kui muusikut laval vaatama tulla.
Oled oma mitmekülgsuse ja trummioskustega jõudnud Eesti muusikamaastikul kaugele ning teinud koostööd erinevate nimekate kollektiividega. Kust sai Sinu trummarikarjäär aga alguse? Miks just trummid?
Trummid on minu elus justkui alati olemas olnud. Isegi kui algselt ei saanud muusikakooli löökpillide erialale, sest väidetavalt puudus mul rütmitunne. Hobikorras sai koolibändis [Tallinna Kuristiku Gümnaasiumis] Sirje Vasmann-Perendi juhendamisel trumme mängida. Sirje küsis muusikatunnis, et ma vist tahtsin trumme mängida. Saatis mu trummide taha ja küsis, kas ma nooti oskan. Vastasin muidugi eitavalt, sest polnud kunagi trumme õppinud ega eratunnis käinud. Seega beatbox’is Sirje mulle mingi beat’i ette ning seda ma koheselt ka mängisin. Ta oli üllatunud, et mina, kes polnud kunagi varem trummide taga olnud, mängisin selle rütmi momentaalselt puhtalt ette. Selle teoga saingi koha endale TKG koolibändis, kus mängisin kolm aastat. Reaalsuses hakkas minu trummimäng pihta Otsakoolis, kus õppisin Toomas Rulli käe all.
Muusikukarjäär on nii suhteline mõiste. Julgen aga kindlalt öelda, et tänu Mairo Marjamaale olen jõudnud kindlasti kaugemale, kui ise oleks suutnud. Lisan, et ma hakkasin trumme alles 20-aastaselt õppima, seega “it’s never too late“.
Millised muusikastiilid on Sulle kõige rohkem südamelähedased? Kes on olnud Sinu suurimad eeskujud või inspiratsiooniallikad muusikamaastikul?
Teatud eluperioodidel on teatud muusikastiilid olnud esil. Kui 80ndate muusikat saab stiiliks lugeda, siis kindlasti väärib see esikohta. See muusika on iga päev minuga kaasas.
Hetkeseisuga on minu jaoks aktuaalne jazz, hip-hop, RnB-soul funk – ma kategoriseeriks selle kõik jazzi alla. Eeskujud muusikas: Robert Glasper, Toomas Rull, Mairo Marjamaa, Chris Dave, Larnell Lewis, Neil Peart, Noah Fürbringer, Michael League, Sammalhabe, reket… See nimekiri on pikk, sest olen nii paljudelt õppinud ning õpin ka tänaseni. Ja muidugi on eeskujuks J Dilla.
Milline on olnud Sinu kokkupuude jazzmuusikaga?
Jazzmuusikat saab iga inimene enda jaoks erinevalt defineerida. Minu jaoks muusika, mida ma enamus ajast esitan, ongi jazz. Olgu see tavakuulaja jaoks hip-hop või funk – see kõik on saanud alguse ikkagi jazzist. Kui küsimus hõlmaks traditsioonilist jazzi, siis sellega puutun endiselt kokku. Mitte küll nii palju kui kooliajal, aga sellegipoolest see on A ja O, mida iga muusik peaks õppima. Sealt see kogu “keel” alguse sai.
Oled varasemalt öelnud, et „kui poleks Dillat, oleksin täiesti teistsugune trummar.“ Kuidas jõudsid J Dilla loominguni? Kuidas ta Sind mõjutanud on?
Olin küll Dilla lugusid varem kuulanud, kuid ei olnud süvenenud, kes ta siis selline on. Jõudsin Robert Glasperi Dilla tribüüdini, mis viis mind Dilla lainele, ning ma pole sealt enam välja saanud. Mõjutust on kuulda minu trummimängus ehk mida mängin omaloomingus.
Kuidas tekkis mõte tema muusikat esitada? Mitu korda oled lavale astunud eesmärgiga just J Dilla loomingut edasi anda?
See mõte sündis kuidagi spontaanselt, ega mul paremat vastust polegi. JayDee muusikat on puhas lust live’is mängida. Jazzkaarel mängime Dilla muusikat juba kolmandat korda. Igal kontserdil on muidugi täiesti erinev repertuaar olnud.
Kuidas panite kokku koosseisu, kellega Jazzkaarel üles astute?
Koosseis sündis väga orgaaniliselt. 2025. aasta suvel tegin koos Robin Mäetaluga Philly Joe’s residendiprogrammi, seega tuumik oli juba olemas. Mängisime seal instrumentaalset Dilla muusikat.
Mina, Robin, Lehto, ELLIP ja Mairo oleme varemgi tihedalt koos tegutsenud. Lauri Tähega sain tuttavaks pärast üht kontserti ning soov koos muusikat teha oli mõlemapoolne – tema bändi kutsumine ei tekitanud hetkekski kahtlust. Kricki avastasin tänu oma vennale ning Dilla projekti tuli ta väga enesekindlalt.
Tundud vähemalt kõrvaltvaates enesekindel noor muusik, kellel lavakogemust erinevate kollektiividega jagub. Kuidas on Sul aga lavanärviga?
Lavanärvi ei ole kunagi väga olnud. Ma nii naudin muusika esitamist live’is, aga kes teab, äkki Jazzkaarel saab mind esimest korda ka lavanärviga näha.
Mis annab laval olles energiat ja kuidas anda publikule alati endast maksimum?
Energiat annavad bändikaaslased ja publik. Ma proovin laval olles panna end publiku rolli: mida sooviksin mina kuulda ja näha, mis laval võiks toimuda. Kuidas saaksin mängida ma seda lihtsat gruuvi nii hästi, et iga inimene toas nõksutaks end kaasa.
Mida võib publik alati oodata, kui Sind laval näeb?
Publik võib minult alati oodata siirast energiat ja kohalolu. Toon lavale tugeva rütmitunde, detailitäpse muusikalise tunnetuse ning samas ka vabaduse improviseerida ja hetkes elada. Minu jaoks ei ole tegemist pelgalt esitusega – iga kontsert on kogemus.
Mida arvad Eesti muusikamaastikust? Kas mitmekülgsust on piisavalt? Mis on noore muusikuna kõige keerulisem?
Minu arvates võiks mitmekülgsust veel rohkem olla: mida kirevam, seda uhkem.
Miski ei tule kergelt, tuleb end kehtestada. Enda pealt oskan seda öelda, et kui koolis näitad töökust ja tahet, siis inimesed su ümber märkavad seda. Niimoodi hakkabki treppidel rohkem astmeid olema. Ütleksin, et noore muusikuna on kõige raskem nime teha, eriti kui tegutseda pop-muusika valdkonnas.
Kuhu edasi? Millised on Sinu eesmärgid muusikavallas?
Tuleks välismaad sihtida. Kindlasti on soov anda välja enda instrumentaalplaat ning eestikeelne jazz-rap album.
Ja lõpetuseks: keda ise Jazzkaarel plaanid kuulama-vaatama minna? Millist kontserti soovitaksid ka teistel kuulama minna?
Kui ajaliselt jõuan, siis proovin kõikidele kontsertidele minna. Ise soovitan Moses Yoofee triot minna kuulama, kes on olnud mulle inspiratsiooniks. Samuti ka Oddisee & Good Company, Bianca Rantala, Valter Soosalu ja UMO orkester. Programm on täis häid artiste, seega ei jää keegi külmaks.
Pukk brings Dilla
Laupäev, 25. aprill 22:30, Fotografiska Tallinn
Koosseis:
Henri Paul Pukk – trummid
ELLIP – vokaal
Krick – räpp
Mairo Marjamaa – klahvpillid, saksofon
Robin Mäetalu – kitarr
Märten Lehto – bass
Lauri Täht – DJ