1987. aastal leppisid Reagan ja Gorbatšov kokku keskmaa tuumarakettide likvideerimises. Eestis tuuakse taas välja rahvuslipp, tekivad EMS, IME, MRP, WTF, OMG. Tõnu Naissoo soleeris Alfred Schnittke 1. sümfoonia ettekandel Leningradis. U2 andis välja albumi „The Joshua Tree”.
2026. aastal 24. aprillil, kui Tallinnas on alanud taas festival Jazzkaar, palub Eesti staažikaim ja avarama pilguga jazzpianist Tõnu Naissoo lavale ansambli U2.
Ja laval ongi tuttavad kajad ning viisid, teekond vaikusest ja ootusest heliplahvatuseni ning meister Naissoo hüppab klaveriga rahvamurru keskele.
Improvisatsioon on vaba. Improvisatsioon on psühhedeelselt vaba. Vabadus rebib popharmoonia ribadeks. Riukalised klarnet ja klaver esitavad vaheldumisi mõistatusi, aga mitte ainult nemad. Kõik on kohal, valmis millisekundite vältel reageerima. Esinejad vahetavad üksteisega pilke, küsides kas nüüd? U2 kummardab Tõnu Naissoo virtuoosse klahvpillimängu ees.
U2 on pannud staadionitäied üheskoos hüppama. Mihkel Mälgandi bass meelitab publiku gruuvides puusi nõksutama. Karl-Juhan Laanesaar trummidel ja Kristjan Jõemägi erinevatel löökpillidel sepistavad ehtsa rütmi, milles on elu, ebatäiust ja inimest.
Igal kontserdil on midagi, mis jääb eriliselt meelde. Meelis Vindi mängitud melanhoolne improvisatsioon, sarnane inimhäälele, aga noodid ütlesid palju rohkem kui sõnad.
2026. aastal 24. aprillil Tallinnas, mil sõjahirm on meile lähemal kui kunagi varem, viisid muusikud meid spirituaalsele kõrberännakule tagasi süütusse minevikku, paisates meid samal ajal halastamatult silmitsi olevikuga, kus me pole ikka veel leidnud seda, mida me otsime.
Foto: Sven Tupits
Naissoo Freeform Quintet tribute to U2
Reede 24. aprill 19:00, Fotografiska Tallinn
Koosseis:
Tõnu Naissoo
Meelis Vind
Mihkel Mälgand
Karl-Juhan Laanesaar
Kristjan Jõemägi