Muusika on maailmas alati olemas. Selleks ei ole vaja ei Muusikut ega Kuulajat. Tuule käes laperdav Jazzkaare telgi katus, mis ühendab Fotografiskat ja Von Krahli. Šampanjapudelitelt lendavad korgid. Kohvimasina sahinad ja urinad, kui valmib piimavahuga šokolaadikohv. Ootusärevate inimeste kahin enne kontserti, milles on korraks kuulda jämeda meeshääle naeruturtsatusi. Lindude laul, kui sa vastu hommikut peale kõiki neid kontserte ja koosviibimisi lõpuks koju jõuad. Nimekiri on lõputu.
Muusika ja Muusik on olemas ilma Kuulajata. Ta harjutab aastaid. Algul lihtsamaid lugusid. Vahel peavad vanemad sundima edasi harjutama, sest pillimäng on tüütu ja tahaks hoopis jalgpalli mängida. Aga siis võtab vanem vend teda Jason Hunter Sexteti kontserdile kaasa ning peale seda huilgamist, plaksutamist ja paljude artistide energilist esinemist tekib jälle tahtmine harjutada. Võib juhtuda, et pillimehest saab nii osav mängija, et ta ei peagi kaheksast viieni käima kontoris pabereid ühest hunnikust teise tõstmas. Nüüd on pillimängijast saanud Muusik. Muusiku elus võib tulla ette igasuguseid seiku, täpselt nagu meil kõigil. Võib-olla ta kolis teisele kontinendile, ehitas sauna või nägi lihtsalt und. Kõigest sellest võib saada Muusika.
Muusika, Muusik ja Kuulaja kohtuvad kontserdil. Kontserdeid mõõdetakse teistmoodi kui Muusikat ennast. Kas vaikus on nihelev ja nutitelefonide ekraanidest helkiv või hoopis selline, kus keegi ei raatsi hingatagi? Kas pead liiguvad muusika taktis ette-taha või õõtsuvad paremalt vasakule? Kui tormiliselt pärast emotsionaalset saksofonisoolot plaksutatakse? Kas pärast viimast vaikset nooti tekib maagiline vaikus? Kas Muusik julgeb ja tahab võtta riske ja mängida nii, nagu ta ei teaks, kas ta võidab või kaotab?
Kui kontserte on korraga rohkem kui üks ja baaris pakutakse ekstra selleks sündmuseks komponeeritud kokteili, siis olete sattunud Festivalile. Festivalikontserdid on natuke teistmoodi kui tavalised esinemised. Mõned esinejad on selleks ette valmistanud ainukordse kava või leidnud ebatavalise lavapartneri. Seal võib kohata kaugetelt maadelt saabunud tunnustatud meistreid ja neid, kelle kuulsus alles saabub.
Kuulaja võib tulla kontserdile otse Tartust. Kuulaja võib teel kontserdile kohtuda iseäraliku taksojuhiga. Kuulaja tuleb argipäevast, kus on eesmärgid ja tähtajad. Selleks õhtuks panevad Kuulaja ning Muusik selga oma parimad riided ning sätivad juuksed soengusse. Kuigi nad on varemgi kokku saanud, on iga kohtumine alati esmakordne.
Enne kontserti on Muusik ja Kuulaja natuke ärevil. Kuulaja puhul on tegemist ootusärevusega või koguni põnevusega. Milline see kuulus artist päriselt välja näeb? Kuidas need ammu armsaks saanud lood täna kõlavad?
Ja siis ongi Muusik, Kuulaja ning Muusika ühes hetkes kokku saanud. Muusika ei märkagi algul Kuulajat. Tema rõhud asuvad takti ootamatutel osadel. Esimene noot on pikem, teine lühem. Muusik on hüljanud lihtsad akordid, nagu köielkõndija, kes ootamatult hakkab liikuma selg ees. Kuulaja on vapustatud. Ja kõigest üks spontaanne improvisatsioon – mis see siis ära ei ole, taevas hoidku! Ometi on see talle mõjunud kui salapärane nägemus, on teda tabanud otse südamesse. Muusika puudutus on sume ja sametine, nagu kontrabassi kõige madalam noot.
Kummalise kuulekusega nõjatub Kuulaja tooli seljatoele. Siis tunneb ta pehmet, igatsevalt otsivat uut kõla puudutamas saali vaikust, kompimas ruumi kaja. Akord muutub üha lopsakamaks ja mitmekihilisemaks, lõputu värvikülluse ja pingega, kuid viimaks jääb temast õhku hajuma ainult kõrgeima noodi kerge puudutus. Justkui unes, justkui unenäos.
Muusik mängib oma unikaalse häälega, luues melanhoolseid bluusinoote, meeldejäävaid viisikilde ja pisikesi säravaid akorde. Ta põimib need spontaansed soolod muusika rütmidega ja teiste pillidega, luues täiesti uusi lugusid, mis on olemas ainult siin ja tänasel õhtul. Muusik teeb seda sellise süvenemisega ja hellusega, nagu pühitseks ta midagi väga elavat ja habrast. Muusika ja Muusik sulavad üheks keset kontserdi hämarust, kattes teineteist helide iluga.
Pillid püüavad jäljendada inimhäält ja inimesed loovad oma häälega suuremaid maailmu, mis imekombel meie väikeste maailmade sisse ära mahuvad. Pillid räägivad üksteisega ja teineteisest läbi, korraga ja ükshaaval. Muusika rullib edasi oma eredat, häälekat energiat. Sügaval Kuulaja sees avaneb peidetud hääletu mõistmine ja vabadus. Kogu tema sisemine segadus liigub selguse suunas. Nendeks mõnedeks hetkedeks kaovad tritoonasendus, kvartharmoonia, polürütmia; kaovad trummid, kontrabass, basskitarr, klaver, kitarrid, saksofon, trompet ja tromboon; kaovad muusikute nimed ja kuulsus. Alles jääb ainult Muusika, seesama, millest kõik alguse sai. Äratundmine, et sa oled maailmaga üks ja kõige elavaga üks, kõik inimesed on head ja su pere armastab ning hoiab sind.
Jazzkaar on pakkunud palju, palju selliseid elamusi. Kuulaja paneb käed rinna kohale palveks kokku ja langetab tänutäheks pea. Aitäh!