Laupäeval, 2. mail annab Telliskivi Loomelinnaku sünnipäeva puhul kontserdi Lexsoul Dancemachine. Kuid mitte ainult. Ansambliga koos astub lavale legendaarne Anne Veski. Kontserdi eel andis Robert Linna intervjuu Roberta-Lee Vilule.
Kust tuli idee just koos Annega esineda?
Selle idee pakkus välja Jazzkaar. Me poleks mitte kunagi ise sellise asja peale tulnud, sest Anne on Eesti mõistes ikkagi superstaar ja meie tegutseme veidi teistsuguses skenes. Sellegipoolest tundus see mõte meile niivõrd põnev ja huvitav, et lasime selle käiku ja õnneks Anne oli ka väga elevil sellest.
Mis Sind muusiku elustiili juures köidab?
See on see miljoni dollari küsimus. Ausalt öeldes, ma ei tea, haha. Minu sees ja minu ümber on muusika olnud sünnist saati. Ma lihtsalt ei tea teist varianti. Minu jaoks muusika eksisteerib universumis ja juba iseenesest see on nii kohutavalt köitev ja salapärane nähtus. Ma arvan, et see avastamisrõõm ja uudishimu on minu jaoks kõige põnevam muusika juures. Muusikas on midagi, mis puudutab hinge – olgu see mingisugune harmoonia, meloodia või rütm või misiganes nendevaheline kombinatsioon. Seal on midagi vabastavat ja üleloomulikku, ja samas midagi nii inimlikku ja isiklikku. Muusika on meist suurem, muusika on suurem kui elu.
Kas oli alati unistus saada just muusikuks või oli ka teisi mõtteid?
Ma sain sellest tegelikult alles suht hilja aru, et ma tahan muusik olla. Eks lapsena sai pillidega mängitud ja lollitatud küll, aga pigem tahtsin lihtsalt sõpradega hängida, rulaga sõita ja fotograafiaga tegeleda. Ühel hetkel panin tähele, et olin juba mitmes bändis olnud, arvutis biite teinud ja aastaid n-ö hobina muusikaga tegelenud. Siis koitis, et see on ju täpselt see, mida ma armastan ja see ongi minu elu eesmärk ja põhjus – elada ennast loominguliselt välja ja jagada seda armastust ka teistega.
Kuidas saab igaüks oma lavahirmu vähendada? On Sul mõni efektiivne nipp?
Mind aitab see, et ma olengi veidi hulljulge inimene. Ma tahan elust õppida ja kogeda elu. Ja lavale astumine on iga kord niivõrd ehe, vahetu ja aus emotsioon – see on täielik elus olemise tunne, võib-olla on see adrenaliin, mida ma taga ajan. Igatahes, ma kordan endale iga kord, et: “Mine, ela hetkes, tagasiteed pole. Need inimesed, kes sind vaatama on tulnud, on samamoodi lihtsalt inimesed nagu sina.”
Mõni eesti jazz-artist, kelle muusikat eriti palju hindad?
Neid on palju. Lembit Saarsalu on üks mu suuri lemmikuid, ta on väga oskuslik lugude jutustaja ja suhtleja läbi oma instrumendi. Ühe saksofonisti toon veel välja – Maria Faust. Tema julgus, ekstsentrilisus ja suhtumine muusikasse on väga inspireeriv.
Mis teil Annega ühist on, näiteks iseloomus?
Kusjuures Anne meenutab mulle mu isa. Eks nad tulevad ju üsna sarnasest kohast. Aga seal on mingisugune eluvaim, huumor ja intelligents, mille poole ma üritan inimesena samuti pürgida. Loodetavasti tuleb see elukogemusega.
Lemmik album läbi aegade?
See muutub üsna regulaarselt. Ma olen alati üritanud olla lahtise kõrvaga, et ma ei jääks kuskile kinni. Täna ma näiteks tunnen, et lemmik album läbi aegade võiks olla J-J Cale “Naturally”. Aga ma üritan suhtuda oma tulevasse sooloalbumisse kui oma lemmikalbumisse. See on justkui minu laps, sünnitis, mis tuleb minust enesest, kelle ma maailmasse vabaks lasen. Ta peab olema minu lemmik, siis jõuab see kuulajatele ka kohale.
Mis suunas eesti muusika hetkel liigub?
Väga palju ülimalt andekaid muusikuid ja laulukirjutajaid/produtsente tuleb koguaeg peale. Ma loodan, et Eesti muusikaturg kannatab selle välja ja suudab ka välja eksportida. Ja ma loodan, et andekad inimesed suudavad endale väljundi leida. Lootust on.
Telliskivi Loomelinnaku sünnipäev! Anne Veski & Lexsoul Dancemachine
Laupäev 2. mai 22.00, Von Krahl
Koosseis:
Anne Veski – vokaal
Robert Linna – vokaal, perkussioon
Martin Laksberg – basskitarr
Jürgen Kütner – kitarr
Kristen Kütner – kitarr
Joonas Mattias Sarapuu – klahvpill
Caspar Salo – löökpillid