Nii et jah, miks vol 2? Sest seitse aastat on möödunud ilusast ajast, mil 20. jõulujazzi peaesineja, Portugali lauljatar Ana Moura koos oma viieliikmelise ansambliga üles astus. Tol tuulisel ja vihmasel sügisõhtul oli tulnud Nordea kontserdimajja nostalgilis-kurblikust ühishingamisest osa saama täissaal nii noori kui vanu muusikasõpru. Vaba Lavagi ootas täissaali külalisi mitte just parima kevadilmaga, aga kes lükkaks tagasi pakkumise kogu viimaste aegade maailma närvilisus endast eemale lükata ning veeta üks eluhetk hoopis kauneid, melanhoolseid fado meloodiad kuulates? Tuleb ju niimoodi, jällegi, tõdeda! Niisiis, ma ei tea, kas vahepeal meite maal fado’t n-ö viljeletud on, mina ei kuulnud ega kuulanud pole. Seepärast ka minu sisuline taastutvumise huvi (jah, ka mõningaseks võrdluseks), et kuidas siis seekord saatusest üle saada püütakse ning pihtides-lauldes nii iseendast kui ehk ka nukrast sõbrast kurbust välja aetakse. Sissejuhatuse lõpuks, kes ei tea (ega siinkirjutajagi spetsialist pole): fado on Portugali rahvalik muusikastiil, nukker ballaaditaoline laul, mida saadetakse viiulil (huvitav on muidugi see, et viiulit ei kuulnud ei eelmine ega ka see kord mitte), kitarril või 12-keelsel portugali kitarril (mõlemad olid, ka sel korral, kõrgtasemeliselt olemas). Ja nimetus ise tuleneb ladinakeelsest sõnast fatum – saatus.
Kui seekordne festival algas paljuski instrumentaalses rütmitoonis, siis kolmapäevane Michelle Davidi võimas, rütmikas ja elujaatav vokaalne ülesastumine sillutas tee ka Sara Correia karisma avaldumiseks. Jah, Sara Correia on lauljatar, keda on juba korduvalt tervitatud kui uue põlvkonna fado-häält. Aastal 2018 pälvis 25-aastane Sara Correia omanimelise debüütalbumiga rohkelt tähelepanu ja kiitust; aastal 2020 ilmunud album „Do Coração“ nomineeriti 2021. aastal Latin Grammy auhinnale ja see võitis parima fado-albumi tiitli Portugali PLAY auhindadel.
Lava avanes publikule kolme poodiumile, kõrgemale tõstetud tooli näol. Sara Correia tool, ilmselt, madalamal, keskel. Saabuvad kolm meest kitarridega ja istuvad. Vaikus… Ja siis, kitarrihelide saatel, ilmub valges pükskostüümis Sara Correia.
Esimene lugu, aga näe, ega ma ju täpselt tea, millest-kellest laulab! On selline kurvalt hingeline, aga rahvale, õigusega, muidugi meeldib! Pean ju tunnistama, et mina portugali keelest mõhkugi aru ei saa! Sestap jäid kõikide palade sõnad mulle mõistmatuks, ja vast ka enamikule teistele kuulajaile. Küll aga lubas lauljatari armas ja siiras olemine koos tema kõlava sensuaalse hääletämbriga kujutada ette ja läbi elada just seda, millest ja kellest ta hing laulis.
Edasi jätkub rõõmsamalt. Ka kitarrimehed on koduselt toolileenidel, naeratused näol. Eks sai soojendus nüüd tehtud, Sara Correia toolgi viidi ära – paras aeg enda ja selle, mis toimuma hakkab, tutvustamiseks. Lühidalt ja arusaadavas ehk inglise keeles. Kolmas lugu meenutab mulle mustlasmuusikat ja ka teatud venepärast, mitte küll poliitilist, nelikvärssi.
Jätkatakse jälle mõtlikuma kitarriheli saatel… oh jah, siiski, keelt mõistmata jääb hetke sisu tabamata. Järgneb mõnus n-ö plaksutamislugu, kus lauljatari liigutusedki jälle rõõmsamad. Pakuks, et mingi teatud reaalsest elust võetud faabula, kus „keegi sai mingi tobedusega hakkama, aga ikkagi tore ju!“. Järgnevast saab publik aga aru küll, sest lauljatar jutustab lauldes oma „elu lugu“, oma fatum’it… Nüüd saab ka müstilis-naiselikult naeratada ja jah, portugali kitarri heli sobib siiakohta võrratult. Paras aeg ent ka kitarre seadistada, millele järgneb tõeline atlantiline kitarriookean lõbusate kalade, sooja liiva ja lõhnavate puuviljadega. Kõik see mängitud kiriklikult, katedraalselt. Perfektselt ja ikka mõnuga. Rahvalt rõõmuhüüded ja pikim aplaus.
Lauljatar ent lahkub lavalt… ja kuhu ta siis kaob? Selgub, et on vaikselt, kõrvaluksest, saabunud publiku sekka saali keskele ja astub nüüd sealt lauldes lava poole. Unistavalt, aina võimsamalt. Rahvalaulik rahva hulgas. Jah, fado’s valetada ei saa… kõik, mis helid kuuldavale toovad, on sügavalt hingepõhjast. Õhusuudlus rahvale ja lavale tagasi. Vast üks kontserdi kõrghetki… Selge, et õigem oleks täna olla näiteks, jälle, Nazarè randadel, promineerides lauljatari ja tema meeskonna taga kas lumivalges päevases arhitektuuris või õhtusumedases seelikusahinas. Aga näe, tulebki nagu tellitult, lugu Lissabonist, Sara Correia kodulinnast. Karneval ja naeratavad trammid, õhupallid ja sillerdavad veiniklaasid, rahvas plaksutab rütmi ja üldse ongi tore!
Siis järjekordne fado:), lauljatar, ilmselgelt, naudib olemist ja olemasolemist. Üks mõnus ööballaad.
Tundub, et jutustus hakkab lõppema, sest Sara Correia pakub n-ö karakter-fado’t – fotograafidel ahvatlev võimalus üles võtta kauneid fotosid sellest, kuidas lauljatar iga kitarrivirtuoosi ees tantsib, kui need soleerivad, millele järgneb igakordselt pillimehe nimeline tutvustus ja “heiheihei” rahvaga kooshüüd. Võimalus trampida jalgu. Viimane lugu… tähtis lugu, fado kuningannast. Sara Correia tänab, tänab, tänab… Ülivõimas vokaal! Inimesed püsti seistes plaksutavad. Lilled, lahkumine. Ent tagasitulemisel veel üks romanss. Ja oh, mis üllatus kõige lõppu – Sara Correia laulab ilma mikrofonita!!
Niisiis, natuke üle tunnisesse saatusehetke mahtus kuusteist mõtisklust, mõni elavam, mõni nukram. Tõepoolest, lauljatari võimas ja varjundirikas hääl andis suurepäraselt edasi Portugali rahvaliku muusikastiili armastust ja jõudu, kurbust ja rõõmu ning Lissaboni ja Portugali hinge. Minu soovitus, ka iseendale: sõitke Portugali ja olge seal. Siis ehk kunagi laulame kõik koos oma saatusest, fado’st…
Sara Correia
Neljapäev, 27. aprill kell 21.00, Vaba Lava
Koosseis:
Sara Correia – vokaal
Ângelo Freire – portugali kitarr
Diogo Clemente – akustiline kitarr
Frederico Gato – bass
Vaata kontserdi pildigaleriid.