Jazzkaare neljandal õhtul esinesid Punases Majas showcase-kontserdil kolm koosseisu – Neli Kontrabassi, Marie Vaigla & Raul Vaigla ning Kirke Karja Quintet. Harv juhus, kui ühe õhtu jooksul võib lavalaudadel kohata nii mitut erineva taustaga muusikute komplekti, kuid samas tulid nad kõik kokku ühisel eesmärgil: selleks, et avaldada austust ning armastust jazzi vastu.
Paar nädalat tagasi nägin videot sellest, kuidas horvaatia tšelloduo 2Cellos oma pille ülimalt ebaharilikel viisidel kasutas, ning see pani lihtsalt imestusest ahhetama. Sama efektsena mõjus ka koosseis Neli Kontrabassi, kus iga liige suutis pilli oskuslikult ning omanäoliselt nii heli- kui ka rütmipillina käsitseda. Väga loovalt esitasid nad töötlused lugudest, nagu kirikukoraal „Mu süda, ärka üles“, Monteverdi „Si dolce è’l tormento“ ning ka publiku absoluutseks lemmikuks kujunenud Massive Attacki „Teardrop“. Ning kuigi muusikute juures oli lugude ajal täheldada ülimat keskendumist ning silmside kaudu suhtlust, jäi samaaegselt mulje, et meestel oli laval mugav ning lõbus.
Kuna kvartett tekkis kahe duo liitumisel – Taavo Remmel ja Heikko Remmel ning Peedu Kass ja Mihkel Mälgand –, tundus täiesti kohustuslik duodel maha pidada ka n-ö battle, et näidata enda oskusi ka eraldi, kahekaupa.
Järgmisena viisid publiku helilisele rännakule rokist jazzini, Eestist Ameerikani Marie ning Raul Vaigla, kes tõlgendasid enda lemmiklugusid. Rääkimise ja lugude tutvustamise roll oli jäetud kogu õhtu jooksul tervenisti Marie kanda, Raul oli tagasihoidlikult tagaplaanil. Kava algas originaalloominguga, lugu kandis nime „Better Place“. Vaieldamatult mõjus see pala Marie emotsionaalselt laetud hääle ning Rauli müstiliste bassihelidega kui sõõm värsket õhku. Sellele järgnesid samamoodi sügava ning omapärase interpretatsiooniga kaverid, millest võiks ja tuleks ära märkida Ultima Thule lugu „Kassitapp“ ning rokivaramusse kuuluv „Riders on the Storm“. Kontsert täitis sajaprotsendiliselt oma lubaduse ning mõjus tõepoolest kui teekond, sest enne, kui arugi sain, oli nende kava kahjuks läbi. Ja mitte sellepärast, et nad oleksid vähe aega esinenud, vaid pigem seetõttu, et muusikasse oli nii lihtne ära uppuda ning maa peale tagasitulek nõudis toibumist.
Kirke Karja kvintett, kus mängisid lisaks Karjale Mairo Marjamaa, Lauri Kadalipp, Martin-Eero Kõressaar ja Hans Kurvits, tõotas juba eos midagi kurjakuulutavalt head. Kuna aeg oli piiritletud, võis eeldada lühikest, aga kontsentreeritud kava, mille nime “Earcut” tagamaid Karja ka kontserdi eel lahti püüdis mõtestada. Nimelt on tegu sõnakõlksuga, mis tähistab erinevaid vääriti kuulmiseid – saab ju kava nimegi kogemata segi ajada sõnaga haircut.
Esimese pala nimi oli ootamatul kombel “Hea rähn”. Kas lood sellevõrra rohkem loodusega seotud olid, ei saa kindlalt öelda, kuid ilmselt tekkis rohkem kui varasemate kavade puhul alateadlikult silme ette kujutluspilte jaapanipärastest aedadest ja metsadest. Lugudes anti aega, et end korraks helimaastikele unustada, kuid Karja ülikalkuleeritud soolod aitasid välja elada ka kõige nõudlikuma kuulaja salasoovid. Ja kui keegi publikust eelviimase loo lõpus “halleluuja!” hüüdis, pani see isegi Karja enda korraks pilku pöörama, et väikest imestust välja näidata. Marjamaa omakorda illustreeris saksofoni mängides lugusid mõnusate ja soojemate värvidega.
Kava viimase loo pealkiri “Madude saar” kallutas mind veelgi rohkem loodusega paralleele tõmbama. Tuntav ärevus ja kerge madistamine loo sees ehk viitavadki päikese käes erksaks muutunud madudele, kes üksteisega kerget konkurentsi tunnevad.
Neli Kontrabassi, Marie Vaigla & Raul Vaigla, Kirke Karja Quintet
24. aprillil 2017 Punases Majas
Neli Kontrabassi
Koosseis:
Heikko Remmel – kontrabass
Peedu Kass – kontrabass
Mihkel Mälgand – kontrabass
Taavo Remmel – kontrabass
Marie Vaigla & Raul Vaigla
Koosseis:
Marie Vaigla – vokaal
Raul Vaigla – basskitarr
Kirke Karja Quintet
Koosseis:
Kirke Karja – klaver
Mairo Marjamaa – saksofonid
Lauri Kadalipp – saksofonid
Martin-Eero Kõressaar – kontrabass
Hans Kurvits – trummid
Vaata kontserdi pildigaleriid siit.