Üks silmapaistvamaid funk-muusika eestvedajaid Eestis, Siim Aimla, on koos oma ansambliga Siim Aimla Funk Band valmis saanud uue albumi “Blind Date”. Jazzkaarel tähistab ta seda suure funk-peoga “Respect the Funk”, kus tulevad esitlusele nii lood mainitud albumilt kui ka muud hitimaterjali. Koos Siim Aimla Funk Bandiga astuvad 29. aprillil kell 21.30 Vabal Laval üles ka Alika Milova, Eleryn Tiit ja Silver Laas.
2017. aastal suuresti Siim Aimla tütre nõudmisel kokku tulnud kooslus andis oma esimese albumi – “We Need To Talk” – välja 2019. aastal. Teise albumi “Blind Date” esitluskontsert toimus käesoleva aasta märtsis. “Algselt pidi selle nimeks saama “Little Less Conversation, Little More Action”, aga siis otsustasime hoopiski lühikese ja lööva “Blind Date’i” kasuks”, selgitab Siim Aimla. “Sulgudes on plaadi nimeks märgitud “with six singers”, mis tähendab, et pimekohtingud toimusid kuue lauljaga – Rita Ray, Sofia Rubina, Marvi Vallaste, Eleryn Tiidu, Kalle Sepa ja Viktoria Tolstoyga,” lisab ta.
Mille põhjal said lisaks Eleryn Tiidule funk’i-peole esinema valitud Alika Milova ja Silver Laas?
Alika on noor tulija, kelle puhul mõtlesime katsetada, et kuidas temaga muusikat teha oleks. Selgus, et ta on väga äge. Ta on täis nooruslikku power’it. Tal on päris kõvasti häält antud ja ta on väga cool. Ning Silveri võtsime juurde, sest tundus, et selle trioga – Alika, Silver ja Eleryn Tiit – võiks koos kõvasti funk’ida.
Üllatusi kontserdil tulemas ei ole – kõik on väga turvaline. Üllatuseks ei saa ju nimetada lugude esitamist, mis on hetkeks ära unustatud, näiteks Aretha Franklini, James Browni või Betty Davise lood. Avame selle kontserdi käigus juurekanali ehk läheme päris klassikute juurde tagasi.
Mängime sekka ära ka oma plaadil olevad lood, seega kontsert tuleb päris pikk. Doseerime uusi laule parasjagu vanade vahele.
Kas uued lood valmisid koroona kiuste või koroona sunnil?
Ma ei oskagi öelda, sest need funk-bändi lood on koguaeg nii loomulikult ja iseenesest tulnud. Paar tükki olid enne olemas ja ülejäänud on ajapikku küpsenud ning võib öelda küll, et hoolimata sellest koroonaajast.
Meie funk-bändi lood sünnivad kahel moel: kas tuleb enne meloodia või tuleb enne bassigruuv. Vahel tuleb eriti hea bassigruuv, mis on just õige, ja vahel tuleb meloodiajupp või motiiv. Pahatihti need motiivid hakkavad kummitama lennukis. Nüüd vahepeal oli lennusõitudes pikk vahe sees, seega pidi muud moodi läbi ajama.
Kui lugu tahab tulla, siis tuleb see väga kiiresti. Meil on Sofia Rubina sisselauldud lugu, mis sündis siis, kui olime bändiga telesalvestusel, kus pidime pillimängimise vahepeal ka intervjuusid kuulama. Ühe 15-minutilise intervjuu ajal ma kirjutasingi selle loo valmis, sest sel hetkel tuli mul kohe pähe, milline see lugu olla võiks. Kui lood tulevad, siis nad tulevad kähku – see on mõnus protsess. Mingit punnitamist ma ei mäletagi.
Lauluosa oleme püüdnud teha konkreetse laulja nägu, kuid samas iga laulja teeb ka selle oma näo järgi. Soolod on kõik lähtuvalt algmaterjalist improviseeritud. Seega võib meie bändi kahel erineval kontserdil käies ühest loost absoluutselt erinevaid versioone kuulata. Teemad ja meloodiajupid jäävad muidugi samaks, aga soolojärjestus ja soolode arv on kõik laval sündiv protsess, mis toimub nii nagu parasjagu pähe tuleb või kuidas tunne on.
Millised on sinu ootused eelseisvale kontserdile? Mida soovid publikule pakkuda?
Energiat, väga positiivset energiat. Muusikat on ju nii kergemini kui ka raskemini seeditavat, aga mina olen seda usku, et energiast saavad kõik aru – oled sa siis professor või mees metsast. Aga see, milline energia laval on, tekib sellest, et bänd on kokku harjutanud – bändiliikmetel on omavahel turvaline, neil on väga hea koos olla. Seda mõnusat koosolemist soovime ka publikuga jagada ning kui rahvas sellest aru saab, tekib väga hea ja võimas energiavahetus, mis ongi kõige ülimuslikum asi, mis ühel kontserdil toimuda saab. Meie püüame seda pakkuda ning ma arvan, et see saab ka teoks.
Märtsis oli meil kaks plaadiesitluskontserti ning Tartus võtsime asja väga suurelt ette – see toimus Eesti Rahva Muuseumi sillaalal. Vahepeal ei saanud ju suuri kontserte üldse teha, aga kui taas maitse suhu saad, siis läheb hammas taas verele. Publikult saadud tagasiside oli väga meeldiv. Jazzipublik, mis on osaliselt ka siiski funk’i-publik, ei kaota kunagi metsikult kontrolli ja aluspesu lavale ei loobita, aga intelligentsete inimeste vaimustust oli tunda küll. Me oleme selle eest väga tänulikud.
Milliseid kontserte plaanid ise minna Jazzkaarele kuulama?
Kindlasti lähen ma kuulama Kenny Garrettit, Dirty Loopsi, China Mosest ja muidugi Dee Dee Bridgewaterit, kellega on mul au olla lausa laval koos. Kindlasti avakontserti, Peedu ja Joeli uudisteost. Ma kindlasti hängin kogu selle peo Telliskivis, see on nii tore aeg.
Päris kõiki kontserte ei jaksa kuulata, sest tihti on nii, et kui kuuled midagi head, pead võtma väikese seedimisaja. Üldiselt aga paistab Jazzkaar alati silma väga hea programmivalikuga. Seal on, mida kuulata. Isegi muusikud ei tea kõiki artiste, kes esinevad, seega seda põnevam on.
Jazzkaar on toimunud juba aastaid. Kas mõni Jazzkaare kontsert minevikust on sul siiani eredalt meelde jäänud?
Meelde on jäänud kindlasti John Scofieldi kontserdid, kuna ma olen tema suur fänn. Samuti oli väga hea Pat Metheny kontsert. Väga meeldis saksofonist Bill Evans, tema on väga minu maitse. Eks neid ole ikkagi väga palju.
Millised on sinu soovid Jazzkaarele?
Et ta ikka edasi kestaks, eluaeg! See, mis maine see festival on maailmas saavutanud, teeb kogu Eesti muusikale ja eriti jazziskeenele palju head. Ma loodan, et see naiskond ikka jaksab seda edasi teha ja leiab ka tulevikus palju uusi põnevaid artiste. Ja eks nad jaksavad ka, mingeid jahtumise märke pole küll veel näha.
Siim Aimla Funk Band feat. Alika Milova, Eleryn Tiit, Silver Laas „Respect The Funk”
Reede, 29. aprill kell 21.30, Vaba Lava
Koosseis:
Alika Milova – vokaal
Eleryn Tiit – vokaal
Silver Laas – vokaal
Siim Aimla – saksofon
Jason Hunter – trompet
Sten Valdmaa – tromboon
Paul Daniel – kitarr
Roland Jairus – bass
Artis Boriss – klahvpillid
Karl-Juhan Laanesaar – trummid