Ann-Lisett Rebase basskitarr kõlab Niguliste iidsete löövide all kui kammertoon, mis polegi ju iseenesest pill, vaid kokkuleppeline vahend teiste pillide häälestamiseks ehk siis helihark üheainsa noodi tegemiseks. Selle taustal alustab Sissi. Polegi vaja enamat, kui seesama üks toon – nagu pärimusmuusikas – mille peale saab ehitada ballaadi või terve saaga. Seegi üks noot on muusika osa.
Siis alustab Sissi saadet klahvpillil ja mõne loo jagu sumbub kitarr helidesse, mida saal kordades võimendab. Lood ei ole pikad, seal pole soolosid ega instrumentaalseid üleminekuid teisele motiivile ja tagasi. On salmid ja refrään. Nagu jõululaulus, nagu jõulude ootel ja Niguliste kirikus kohane. Tegemist on ilmaliku gospeliga. Sekka tuleb lugude vahele noore inimese elutarkusi.
Sissi laul meenutab Tanita Tikarami või Tracy Chapmani, isegi pisut lahkunud Sinéad O´Connorit. Mitte niivõrd ilmtingimata tämbri või isegi universaalse tehnika poolest. Selles on midagi tunnetuslikku. Tabamatut, ent tajutavat.
Nagu terve rida 90ndate naistrubaduure klaveril või akustilisel kitarril, kelle produtsendid toona MTV tarvis avastasid (uskumatu, aga oli kunagi aeg, kui Music Television edastas veel muusikat). Nad kõik püüdsid käia Alanis Morrissette´i jälgedes, kuigi mitte alati ei pruukinud nad ise olla sammude seadjad – selleks oli terve tööstus. Nüüd on need laulud kolinud retroraadiokanalitesse.
Oluline on mõista murrangut, mis toona toimus. Nende laulude sõnad kirjeldasid midagi muud kui Joan Jett või Chrissie Hynde generatsioon varem. Tegelikult sageli siiski sama, aga aimatavalt teises võtmes. See oli esimese mässujärgse põlvkonna manifest, viimase ehk grunge oli enesega koos maha lasknud Kurt Cobain. Uut peale ei tulnud ja terve 20. sajandi kestnud generatsioonide pikkuse mässuliste noorte traditsioon rändas ajaloo prügikasti.
Signaal sellest veel ei katkenud: saatja oli olemas, sõnum oli lahjem, aga side toimis kõige kiuste. Iga raadioamatöör saab sellest aru. Laulud olid endiselt vabadusest ja otsingutest, kuigi otseselt millegi vastu võidelda ei tule ja otsest vaenlast ka nagu pole. Lihtsalt elu ja suhted; valulikus, kogemuslikkus, segadused nagu ikka noorel inimesel.
Sissi on ea poolest noorem kui nood 90ndate staarid, jõudis napilt tollesse kümnendisse sündida. Ent anakronism pole muusikas haruldane. Tundub anomaalne, et muusik võtab üles loo, mis sündinud lausa aastaküneid enne teda, aga nii see sageli on. Hulk raadiojaamu on häälestanud end kui kammertoonil 90ndate muusikale. Kahju ainult, et selliste raadiojaamade kriteeriumid panevad piirangud: lugudel peab olema vanust vähemalt 15-20 aastat või rohkem. Sissil tuleb veel tükk aega oodata.
Lood töötavad minimalistlikel kordustel, mis peaksid sisendama ja edasi andma loo intensiivsust, sugereerima – kohati nagu REM. Siis vahetavad Sissi ja Rebane kohad. Klahvide taha istub Rebane ning Sissi jätkab laulmist eesti keeles. Enam ei meenuta ta kedagi. Pole päris Kadri Voorand ega Liisi Koikson (kuigi teeb ühe loo tolle lauljanna kontolt), paralleele pole tegelikult tarviski.
Hetkeks, kui Rebane saab lõpu poole taas oma basskitarri kätte, kangastub selle kõlast justkui oleks lahkunud Riho Sibul ja Raul Vaigla otsustanud veel korra, enne jõule, vanade aegade mälestuseks koos musitseerida. Pidi ju vanarahva uskumuste kohaselt olema just nüüd see aeg, kui meie ja lahkunute maailma vahel kaob põgusaks viivuks piir.
Fotograaf: Raul Ollo
„My Dearest Heart“ Sissi
Niguliste Muuseum, neljapäev, 4. detsember, kell 19.00.
Koosseis:
Sissi – vokaal, klahvpill
Ann-Lisett Rebane – basskitarr, vokaal