Kella kolmveerand kaheksaks ei ole festivali õdusasse punamajja kogunenud just eriti palju muusikahuvilisi. Aga peaks olema! Kahtlemata ei kuule sellist muusikat ja helikeelt meie mail iga päev. Oodata on teatud ida-maagia ja klassika sümbioosi, erilisi kompositsioone, ka intiimsust. Tagantjärele selgub, et eriti intiimseks õhtu küll ei kujune, pigem vastupidi (kuigi üks lugu on pühendatud näiteks Tallinna naistele). Aga muus osas on kõik meeliköitev.
Alustuseks toob Antonis Anissegose klaver kohe esile klassikalise mängustiili, Taner Akyoli bağlama ja Sebastian Flaigi sügav trummirütm lisavad aga orientaalse. Sellises võtmes toimubki kogu kontsert: klaverit võiks eraldi ja üksinda kuulata terve kontserdi, käigud on klassikalised ja/või avangardsed. Esimene lugu, nagu sisuliselt kõik ülejäänudki, on pikad kompositsioonid. Mõnikord lisanduvad ka soolod, nagu näiteks esimeses palas enne lõppu bağlama‘l.
Teine lugu on justkui esimese jätk, sest algab reipa bağlama-soologa, aga peagi ühinevad klaver ja löökriistad. See on nii-öelda idamaisena tuntud rütmiga muusika, millesse sekkub klaveri erksust. Jah, see viimane ehk klaver aga „ei lase“ käituda tavapäraselt – kui suledki silmad, et „ära minna“, äratab sind klaveriklahvistiku parempoolne osa.
Kolmanda loo alul tõdeb Taner Akyol: „Räägin ainult sutsu inglise keeles ja parem on, kui mängin.” Nii saabki olema, laulu me ka suurt ei kuule. Rütm on küll idamaine, aga bağlama ja klaver koos viitavad kohati hard rock‘i pärusmaale. Klaver, endiselt, võiks anda ka soolokontserdi. Aga kokkuvõttes on kõige kolme kokkumäng orkestraalne ja võimas.
Neljas lugu ja laul. Kes saab sõnadest aru, sellele on pala muidugi teistmoodi ta(i)batav. Tüüpiline romantilis-nostalgiline hingehetk.
Viienda loo avab vaimustav löökriistasoolo. Järgnevad klaver ja bağlama. Kui Nõgisto mängiks soolokitarri ja Rannap klaverit, võiks öelda, et laval on Ruja! Klaveri ja bağlama (koos)soolod… Jah, sellist idamaisust nagu bağlama‘ga muidugi kitarri abil välja ei võlu. Aga maagiast äratab üles, jällegi, klaver. Bağlama ja trumm hoiavad rütmi.
Kuuenda loo alustuseks teadustab trummar hääs inglise keeles kusagilt trummitaldriku alt, et pala on pühendatud Tallinnale ja eriti just Tallinna naistele. Siit siis natuke intiimsust…
Seitsmendaks pakutakse sarnast lugu viiendaga. On aga rohkem rütmi, siit võib, kes soovib, leida ka midagi riverdance’ilikku. Selgub, et oligi viimane lugu…
Palad, nagu juba mainisin, on iseenesest olnud ju pikad kompositsioonid ja ka aeg on omasoodu kulgenud.
Lisalugu. Tituleeriks puhtaks jazz-rock‘iks.
Mida me siis kuulsime? Kas idamaine Emerson, Lake & Palmer? Nojah, ega niimoodi saa võrrelda. Aga klaveri ja bağlama koosmäng oli tõesti vaimustav!!! See oli ansambel, mille koosseisus on muusikuid üle maailma, kõlapildis helisid üle maailma ning mis on mänginud kõikjal üle maailma ja mis paigutus horisontaalsel pinnal nii-öelda madalalt ehk kuulajatega samal füüsilisel tasandil. Millisesse vertikaalsuuna kõrgusesse keegi läbi esitatud muusika jõudis või triivis, mida keegi kohale tulnuist ootas, see pole siinkohal minu öelda.
Taner Akyol Trio
25. aprillil 2018 Punanes Majas
Koosseis:
Taner Akyol – lauto bağlama
Antonis Anissegos – klaver
Sebastian Flaig – löökpillid
Vaata kontserdi pildigaleriid siit.
27/04/2018 Taner Akyol Trio: lääs ja ida ühisel muusikateljel
Arvustused