Jazzkaare kodulehel on Teie tutvustuses kirjas, et üllatasite eelmisel aastal jazzi, funk’i ja fusion´iga debüütalbumil “Take one” ning nüüd hullutate kuulajaid elektrit täis dünaamikaga. Küsimus oleks kohasem esitada neile, kes teksti koostasid, kuid siiski: milles Teie arvates seisneb plaadi üllatuslikkus? Mis võis üllatada?
Lisaks, millega ja miks hullutada rahvast, kes on ostnud pileti ja tulnud muusikat kuulama?
Ma loodan, et see plaat on mitme aspekti poolest üllatav. Kuna olen muusika kirjutajana veel üpris algaja kingades, siis pole ma ka leidnud seda kindlat “enda soundi”. Sellest tulenevalt on ka “Take One” plaat suur kompott žanritest ja mõjutustest, mida alati ühe plaadi peal koos ei kuule.
Lisaks võiks plaat üllatada sellega, et ta on üpris lihvimata. On kuulda mõningaid näpukaid, tempo kõikumisi jne. Tänapäeval on palju populaarsem asjad stuudios nii ilusaks timmida, et tükike elu kaob sealt seest ära. Muidugi ei ole siin õiget ega vale moodust, kuidas asjale läheneda, aga usun, et „Take One“ võib selle poolest küll üllatav olla.
Muusika on suurepärane asi, mis suudab pakkuda sellised elamusi ja tundeid, mida mitte miski muu ei suuda. Ja just sellepärast peabki rahvast n-ö hullutama, sest siis saavad nad kontserdilt midagi, mida mujalt ei saa. Meie puhul on selleks elamuseks tõenäoliselt üks korralik energialatakas otse näkku. Rahvas, kes tuleb meie kontserdile, saab kindlasti elamuse.
Mida tähendab Teie jaoks “Take One”? (eesti keeles ligikaudu „esimene duubel” -toim.)Salvestasite stuudios esimese korraga kõik sisse?Kui sõna-sõnalt läheneda, siis mis oleks elus see „üks”, mida Te „võtaksite”, kui saaks valida?
“Take One” nimi sümboliseerib kahte asja. Esiteks kirjeldab ta salvestusviisi, sest mängisime kogu albumi sisse kümne tunniga. Mängisime kõik koos ja iga loo algusest lõpuni, mis tähendas seda, et järelproduktsiooni võimalused olid väga piiratud. Sisuliselt on tegu peaaegu live-albumiga, mis on just see, mida ma tahtsin. Niimoodi jäävad salvestustele alles üksikud vead ja tempokõikumised, mis lisavad muusikale tajutava kohalolu… inglise keeles on selleks hea sõna presence.
Teisest küljest sümboliseerib nimi “Take One” minu esimest katsetamist selles maailmas, mille osaks tahan saada. Kuna soov ja plaan on kirjutada muusikat veel palju, siis usun, et pikemas perspektiivis on hea kuulata ja muiata selle esimese katsetuse üle (muigab).
Seda küsimust, et ühte kindlat asja elus võtta, polegi keegi minult varem küsinud. Pikalt ma siiski mõtlema ei pea, sest muusika on nr 1. Mängides laval koos sõpradega muusikat, mida armastad, tundub hetkeks, et hõljud seitsmendas taevas ning ühtegi muret ei ole. Vot selle tunde ma võtaksin iga kell.
Kuidas plaadi sissemängimine sündis, milliste tunnete või mõtete najal? Sellest on nüüd aastake möödas. Kuidas või kas on vahepeal Teie helipilt või looming muutunud?
Panin endale peale range graafiku, mistõttu aega lugude vahel valimiseks ja detailide silumiseks ei olnud. Kirjutamis- ja prooviperiood kestis paralleelselt umbes viis kuud ning siis mängisime lood purki.
Tihti avastasin ennast õhtu enne proovi klaveri taga albumis ja iseendas kahtlemas, sest olin poistele lubanud, et homme toon proovi uue loo, aga eelmiseks õhtuks polnud veel midagi paberile jõudnud. Ajaga sain aga aru, et selline stiil mulle just sobis, sest ajasurve ei andnud mulle võimalust endas liialt kahelda ja juba tehtud asju ümber mõelda. Mõni lugu sai kirjutatud nädalatega ja mõni tundidega. Tagantjärele tunnen, et nii oligi kõige õigem, sest plaadile jõudis materjal, mis kõige puhtamas ja ausamas võtmes ütleb, milline muusik ma sellel hetkel olin. Salvestuse tegime kahe päevaga ja aeg pressis jälle peale, sest stuudio oli broneeritud mõlemal päeval vaid viieks tunniks. Selline suhtumine, et “täna pole hea päev, teeme homme” ei olnud võimalik. Kogu albumi valmimisprotsess (ja eriti need kaks päeva) õpetasid mulle meeletult palju.
Kas Te võiksite ise oma sõnadega kirjeldada oma loomingut, kuidas Teie seda näete?
Mu looming on kindlasti nooruslik. Just selles mõttes, et seal on palju erinevaid ideid ja mõtteid, mida kõike tahaks maailmaga jagada.
Kas või kui palju saab erinema Jazzkaare kava Teie tavapärasest etteastest? Kas kuulajad võivad oodata midagi tavapärasest erinevat?
Jazzmuusika juures on kõige lahedam asi see, et iga esinemine on erinev. Isegi, kui lood on need samad, mis albumil, siis ei tea me ise ka 100% täpsusega, mis too õhtu saama hakkab. Usun, et midagi lahedat ja põnevat.
Veidi ka tulevikust. Ma saan aru, et olete eelkõige helilooja ja pianist, mitte ennustaja, aga siiski, kui Te mõtlete oma eesmärkidele, tulevikule, siis mis võiks olla see, mida tahate ära teha, saavutada?
Tahan kindlasti kirjutada veel muusikat. Tunnen, et mul on midagi öelda ja tahan seda maailmaga jagada. Tahaksin kirjutada ka suurematele koosseisudele nagu bigbändid ja orkestrid, sest niipalju kui siiani seda teinud olen, on see pakkunud põnevust ja väljakutseid nagu ei miski muu.
Lisaks kirjutamisele tahaksin lihtsalt pilli ka mängida. Eestis on palju suurepäraseid muusikuid, kellest osadega olen juba saanud ka lava jagada. Tänasel päeval on ikkagi mu üks lemmiktegevusi heade sõpradega koos pilli mängimine ja ma ei usu, et see lähiaastatega muutub. Ükskõik, kas siis heliloojana või klaverimängijana (või hoopis kellegi muuna), on muusikal mu tulevikus suur roll.
Nota Bene: Kristjan Kannukene / Mikk Kaasik
21. aprill 19.30, Fotografiska
Koosseis:
Kristjan Kannukene – vioola, vokaal
Mikk Kaasik – klahvpillid
Uku Konsap – altsaksofon
Felix Verlin – basskitarr
Alex Verlin – elektrikitarr
Samuel Kurvits – perkussioon
Henri Paul Pukk – trummid