Aasta Jazzansambli JT Conception eestvedaja Janno Trump: „Oleme liikunud õiges suunas – seda näitab ka see tunnustus”

25. aprill 2019
Eveli Paalberg

Janno Trumpi nimi pole jazzmuusika armastajale kindlasti võõras. Noor bassist esineb mitmete kollektiividega, leiab värskust erinevate žanrite vahel laveerides ning üle kõige naudib omaette nokitsemist ja muusika loomist kollektiivile, millel alates augustist nimeks JT Conception (endise Trump Conceptioni asemel). 10-liikmelise kollektiivi pühendunud musitseerimist pärjati sel aastal ka Aasta Jazzansambli tunnustusega. Auhinnast, nime muutusest ning bändi juhtimisest rääkis kollektiivi eestvedaja Janno Trumpiga Jazzkaare veebireporter Eveli Paalberg.

 

Palju õnne Janno! Oled võitnud oma karjääri jooksul mitmeid auhindu. Mida Sinu jaoks sellised tunnustused tähendavad?

 

Kuidagi nii on välja kukkunud. Need tähendavad tegelikult hästi palju. Nende peale ei mõtle, kui olla protsessis sees. Muusikat luues ma ei mõtle, et äkki võidan mõne auhinna, aga kui see hetk saabub, siis see on tõsine motivatsiooni-boost. See on märk sellest, et teen midagi õigesti. Konkreetselt selle (Aasta Jazzansambel – E.P.) auhinna pärast on mul eriti hea meel, sest see ei tulnud mitte ainult mulle, vaid veel üheksale härrasmehele ja mul on oma bändikaaslaste pärast väga hea meel.

 

Kuidas hindad Aasta Jazzansambli kategooria konkurente? Kuivõrd saab üldse öelda, et jazzis on konkurents? Tunnetad Sa seda?

 

Tegelikult konkurentsi kui sellist ei tunneta, eriti siin väikses Eestis. Kõik nominendid on mu head tuttavad ja sellised inimesed, kellele võib iga päev helistada. Ma tulin just New Yorgist ja seal ehk oli seda nn konkurentsi rohkem tunda.

 

Lauri Kadalipp kirjeldas Eesti jazzimaastikku kui ühte toredat suurt suguvõsa. Kuidas Sulle tundub? Kas nõustud?


Jah, absoluutselt.

 

Rääkides nüüd JT Conceptionist. Kuidas olete Sinu hinnangul kollektiivina muutunud alates 2015. aastast, kui alustasite?

 

Ma loodan, et oleme liikunud õiges suunas. Seda muidugi tõestavad need auhinnad ka, et kõik on hästi. Ma jagaks tegelikult selle faasi kahte järku: oli Trump Conceptioni aeg, mis kestis kaks ja pool aastat ja alates augusti lõpust muutsime suunda. Mitte muusikalist suunda, aga pigem kuvandit. Tõsi, oli ka väike muudatus koosseisus, aga sisuline pool on ikkagi sama ja ma loodan, et selles pooles on koguaeg olnud edasiminek. Võib-olla minu enda jaoks oli tekkinud enne augustit väike tagasiminek, aga nüüd pärast nimevahetust saime justkui uut energiat. Me pole küll viimasel poolaastal saanud väga palju mängida, aga need esinemised, mis on olnud, on tõestanud, et meil on vägev kambavaim ja kooskõla.

 

Millest see esinemiste arv sõltub? Vaadates Sinu enda kodulehelt esinemiskalendrit, siis see on võrdlemisi tihe.

 

Eks ta sõltubki sellest, kui aktiivsed on minu ja teiste kõrvalprojektid. Näiteks olen viimased neli kuud tegelenud kahe plaadi väljaandmisega, mis ei puuduta JT Conceptioni tegemisi. Üks on siis Maarja Aarma ehk MA ning teine The Swingin’ Sistersi plaat. Sinna on läinud väga suur kogus aega ja energiat. Õnneks oli vahepeal Tallinn Music Week, mis võimaldas JT-ga mõnusalt mängida. Aega tuleb põhjalikult planeerida, siis õnnestub erinevaid projekte teha.

 

Teil on 10-liikmeline kollektiiv. 10 erinevat arvamust, kõigil veel omad projektid. Kuidas te toimetate n-ö behind the scenes?

 

See ongi korralik projektijuhtimine. Kõiki esinemisi tuleb pikalt ette planeerida – kontserte umbes üheksa ja proove viis kuud ette. Kõik on tegusad mehed, keegi ei istu kodus ja oota kõnet. Ühist aega on keeruline leida, aga seni oleme hakkama saanud.

 

Kui ma peaks ütlema ühe märksõna, mis teie muusikat iseloomustab, siis minu meelest on see “energia”. Kuidas õnnestub Põhjamaa inimesest selline emotsioon, värv ja gruuv välja tuua?

 

Mulle endale on oluline, et muusika mõjuks mitte ainult ajule, vaid ka kehale. Et tekiks see tunne, et varvas hakkab natuke liikuma – see on see, mis mulle endale korda läheb. Enda muusikas olen sellest lähtunud, et pakkuda inimestele midagi, mida saab kuulata ka pärast pikka tööpäeva ilma suurema ajutööta.

 

Näitlejatel on etenduselt tulles vaja end n-ö tavaellu tagasi ja rollist välja tuua. Kas Sinul muusikuna on samamoodi, et laval on üks energia ja tavaelus teine?

 

Mingil määral küll. Mõne kontserdiga toimub see mahajahtumine kiiremini, teisega aeglasemalt. Kui tuled lavalt maha, siis astud artisti rollist nn tavainimese kingadesse. Samas on ka kontserte, mis on nii hubased, et seda distantsi ei tekigi. Aga kui vähegi on lavamoodi asi ja rahvas saalis, siis ikka võtad artisti rolli.

 

Kuidas leiad tasakaalu soololoomingu ning kollektiivse tegevuse vahel? Jazzkaarel võib sind näha nii Sofia Rubinaga musitseerimas kui ka joogahommikul, mis on üsna eriilmelised ettevõtmised.

 

Mulle väga meeldib omaette nokitseda. Loomulikult ma panustan 100% igasse ettevõtmisesse, aga enda muusika, mille ise oled kirjutanud ja kokku kutsunud, see on paratamatult kõige hingelähedasem. Mind hoiab värskena see, kui saan mängida erinevates kollektiivides erinevate inimestega – kasvõi see joogahommik. Minu jaoks on see täiesti kastist väljas ettevõtmine. Pean sellele ikka täiesti teistmoodi lähenema.

 

Kas oled ise ka joogaga kokku puutunud?

 

Ei ole kusjuures, aga ma olen suhelnud joogajuhendajaga, meil on plaan olemas ning see saab väga eriline olema.

 

Kui räägime veel korraks loomingust, siis milline osa loominguga tegelemisest sulle endale kõige enam pakub, kas helilooming, esinemine või miski kolmas?

 

Nagu eelnevalt mainisin, siis mulle tõesti meeldib oma muusika kallal üksi ja rahulikult nokitseda. Kui mul vähegi on aega, siis ma istun kuhugi läpakaga maha – suvel kindlasti õues mingis mõnusas kohas – ja võin seal toimetada tunde ja tunde, kuniks päev saab otsa. Mulle tohutult meeldib muusika kirjutamise protsess. Kui ma mingit lugu alustan, siis ega ma täpselt ei tea, kuhu ta välja jõuab ja see ongi äge – vaadata, kuidas lugu hakkab oma elu elama. Kõik lood tekivad mingisugusest väiksest algideest, mis teinekord on väga minimalistlik. Mu telefoni arhiiv on täis erinevaid väikseid viisijuppe ja mõminaid, sealt korjan neid aeg-ajalt üles ja liidan mõne järgmisega kokku.

 

Kui sa said Noore Jazzitalendi auhinna, siis kirjeldasid oma Otsa kooli tee algust nii, et Sa ei tahtnud alguses väga suurelt välja kuulutada, et sinust saab jazzmuusik. Kuidas enesekindlus ajas muutunud on?

 

Ega ma siiani ei taha välja reklaamida, et ma olen ainult jazzmuusik, sest ma tegelen ka väga palju popmuusika ja teiste žanritega, tehes koostööd näiteks Karl-Erik Taukari, Rolf Roosalu või Uku Suvistega. Kõik need erinevad projektid on mind täiendanud ja teinud minust selle, kes ma olen täna. Jah, jazzmuusikat mängin praegu ilmselt kõige rohkem.

 

Mida arvad Eesti jazzi praegustest suundadest?


Eesti jazz elab endiselt väga head elu ja iga aastaga läheb see aina paremaks. Vaadates neid noori, kes tulevad peale nii Otsa koolist, Ellerist, Viljandist või EMTAst, siis igalt aastakäigult võib leida talente.

 

Mis on sellele heale käekäigule kaasa aidanud? Kuidas oleme sellisesse seisu jõudnud?

 

Kindlasti asjade järjepidev ja püsiv õiges suunas liigutamine – näiteks Eesti Jazziliidu või ka Jazzkaare tegemiste toel. Suuremad jazziga seotud organisatsioonid on kõige suuremaks jõuks.

 

Seis on hea, aga mida saaks teha veel paremini?

 

Kitsaskohaks on Eesti enda väiksus. On palju mentaliteeti, et “noh mind ju siin teatakse, nüüd on päris hästi”. Tegelikult suures pildis see väga palju ei tähenda. See on see, mida ma viimase viie aasta jooksul olen mõelnud – mitte jääda Eestisse kinni. Me ei saa ümber sellest faktist, et Eesti on väike ja Eesti jazzimaastik on sama väike kui Eesti. Me peame suunama oma pilgud varakult ka väljapoole Eestit. Ma ei mõtle siinjuures seda, et inimesed peaksid Eestist ära kolima, aga mängima erinevate muusikutega üle maailma ja levitama seda Eesti jazzi sõna laias maailmas.

 

Kas JT Conceptioni nimemuutuse taga oli ka seesama mõte, et vaadata laia maailma?

 

Jah, oli küll. Olen viimastel aastatel osalenud mitmetel jazzfestivalidel ja messidel just selleks, et turundada meie muusikat ka mujal maailmas. Paraku eelmise nime taha jäi palju kinni. See on kurb kokkulangevus, et ühel mehel maailmas on veel nimeks Trump. Ei oleks arvanud, et see nii palju mõjutab, ent poliitika sai tihti olulisemaks kui muusika. Eestimaa piires oli kõik justkui hästi, aga kui tuli teha Iklast samm edasi, pidime hakkama kogu aeg selgitama, miks on bändil selline nimi.

 

Kuivõrd keeruliseks sa muusika turundamist pead?

 

Tegelikult on see teine aspekt, mis võiks olla Eestis paremini. Jazzitudengitele peaks esimesest aastast alates rääkima, kuidas ennast turundada. Ma ei teadnud sellest maailmast midagi, kuni selle hetkeni, kui olin enda bändi teinud, mänginud Tartus, Tallinnas ja Viljandis, ja mõtlesin, et mis nüüd edasi saab. See maailm, mida tuleb hakata avastama, on üüratu. Samuti näib mulle, et jazzi manager’idest on puudus. Võimalik, et neid on, aga sel juhul tuleb nad jazzimaailmale lähemale tuua.

 

Kas oled Jazzkaare kavaga ka tutvunud?

 

Olen ikka. Väga palju häid asju! Ilma ei tasu jääda Joshua Redmani kontserdist, Mark Guilianast. Üks minu enda suuri lemmikuid on Rootsi DJ ja produtsent Rasmus Faber, kes seekord tuleb siia kahjuks üksi, mitte bändiga, aga ikkagi on väga äge! Tema muusika on selline hea tuju muusika. Ja muidugi showcase-kontserdid on alati väga huvitavad.

 

JT Conception

 

Koosseis:

Janno Trump – basskitarr, Moog bass, kompositsioonid

Madis Muul – klahvpillid

Pent Järve – kitarr

Dmitri Nikolajevski – trummid

Caspar Salo – perkussioon

Danel Aljo – tenorsaksofon

Keio Vutt – baritonsaksofon

Allan Järve – trompet

Jason Hunter – trompet

Johannes Kiik – tromboon