Intervjuu Sidsel Endreseniga Tallinnas Jazzkaarel 2004.
Siia esinema saabusid norra muusikud Saksamaalt ja reisivintsutused ja napid unetunnid vajutasid oma pitseri.
Lennujaamas unustas Sidsel Endresen oma kotid sagivate inimeste keskele maha. Buss sõitis minema ja alles poole tee peal märgati puuduvat pagasit. Õnneks oli kõik alles. Paar tundi kontserdieelset und hotellis ravis väsimuse. Kontsert õnnestus. Vestlus toimus pärast etteastet Niguliste kirikus.
Teleintervjuus küsiti teie käest põhjamaise kõla kohta ja te vastasite, et pole selles vähemalt enda seisukohalt päriselt kindel. Kuid teie aeglast muusikat kipuvad paljud seostama just eelkõige põhjamaisusega.
Meil on ka kiiremaid lugusid, kuid sellises ruumis nagu siin Jazzkaarel, kus on väga pikk kaja, jäid need esitamata. Me olime sunnitud täna musitseerima pisut aeglasemalt, muidu oleks saanud sellest pudru ja kapsad.
Üldiselt aga on mu muusikast aeglust küll. Põhjamaises muusikas muidugi ka. Üldiselt peetakse seda ju mitte kuumaks vaid pigem jahedaks muusikaks. Ometi on mul keeruline suhestuda põhjamaisuse kõla ideega, kuna ma olen ise Norrast pärit ja ma ei kuule seda muusikas niisugusel kombel nagu inimesed mujalt seda kuulevad. Mingid eristuvad jooned selles muusikas loomulikult on, ainult, et minul pole lihtne neid kirjeldada. Teen lihtsalt muusikat, mis mind huvitab ega mõtle sellele, kas on see põhjamaine.
Aga ikkagi, jääb kipitama mulje, et teie muusika aeglus ja põhjamaiseks peetava muusika aeglus pole päriselt üks ja see sama. Millest on teie muusika aeglus tingitud?
Mind köidab muusika, kus on avarust ja helide vahel ka vaikust, meeldib kasutada aega helide arendamiseks.
Niinimetatud tõhusat muusikat ma eriti ei salli. Pa-pa-paa, pa-pa-paa… teate küll (naerab). Ma arvan, et muusika vaja kulgemiseks aega. Mitte ainult plaadil vaid ka kontserdil. Võibolla mõne jaoks oli see täna tõesti liiga aeglane, ei tea.
Kas võib väita, et see aeglus ja ruum ongi teie muusika kõige olulisemad osad?
Miks mitte. Nagu ma ütlesin, seesugune muusika tõmbab mind. Mulle meeldivad detailid. Nad on muusikaliselt väga huvitavad. Rohkem ei oskagi midagi lisada.
Tihti on just vaimsete rituaalide muusika ja religioossed teosed need kõige aeglasemad. Milline suhe on teil nendega?
Kui muusikud mängivad koos, on see samuti omamoodi rituaal. Sa sisened millessegi, mida sa jagad teistega. Taoline olukord on väga intiimne. Seal sa pead oma kaaslasi tõeliselt usaldama. Koos loome ilu. Seega on igasuguse musitseerimise puhul mängus mingi rituaalne aspekt.
Laulsite põhiliselt mingis väljamõeldud keeles – mitte-keeles. Plaatidel – vähemalt varasematel salvestustel – te enamasti laulate.
Mitte kõik mu plaadid pole lauluga. Kogu mu tegevus on mikstuur pärislauludest ja tööst vokaaliga ning häälega tekitatud helidest.
Kui töötan tekstiga, kipub see tekst vormima muusikat, teeb selle teiseks kui laulda lihtsalt ilma sõnadeta. Sõnadest loobumine annab mulle rohkem vokaalset vabadust – vabadust muusikuna.
Hääl on minu arvates üsna väljenduslik instrument. Hääles on ohtralt sisu. Igasuguses hääles on sisu, kuna hääl on väga isikustatud. Seepärast ma ei arvagi, et alati oleks vaja kasutada mõistusega hoomatavaid sõnu. Kirjasõna tekitab kuulajas assotsiatiivseid protsesse, mis on teistsugused kui muusika tekitatu.
Seda on pisut imelik teie suust kuulata, kuna teie plaate kuulates tekib mulje, et olete üks neist mitte just paljudest lauljatest, kes tõeliselt mõistab lauldud sõnade tähendust ja kes oskab selle sõna sisse minna.
Ma tahtsin lihtsalt rõhutada, et ma teen mõlemat. Mulle meeldivad head laulutekstid ja kirjutan ka ise luulet. Kuid improvisatsiooni puhul muutuvad sõnad häirivaks filtriks. Nad suruvad muusikat liiga kindlas suunas, Neil on oma vorm, nad vajavad teatavat kuju. Ilma sõnadeta saan rohkem keskenduda muusikale.
Sõnad toovad muusikasse asju väljastpoolt muusikat. Millised muusikavälised asjad teie musitseerimist mõjutavad?
Selliseid asju on palju. Teised kunstid eelkõige. Nad mõjutavad mu mõtlemist ja mu tööd muusikaga.
Mitmed kontseptuaalsed asjad on väga huvitavad. Mõnedki visuaalsed vormid on suunanud minu muusikalisi ideesid ja püüdlusi.
Kas sealjuures ka midagi niisugust materiaalset, mis tekitab teie peas helilisi vasteid?
Väga huvitav on näiteks paljude inimeste kõnesumin ja igapäevaelu helid. Autod, kõndivad inimesed. Neist moodustuvad mustrid. Kas seda pidasite silmas? Minu muusika pole ühetaoline, seal on iseäralikke asju, palju mitmesugust.