Kõiksuses pole midagi staatilist, ei mikro- ega makrotasandil. Pidevas muutumises on kõik meie ümber. Olgu või see, mida kuulaja peab eri ajastutel täiuslikuks harmooniaks.
Seepärast on üllatav, kui ajatult võib kõlada mõni heliteos veel ligi kolmsada aastat pärast valmimist. Justkui polekski voolav aja/ojakangas oma tööd teinud. Jutt käib Johann Sebastian Bachist Peedu Kassi seades, peamiselt teosest „Magnificat“ ehk Maarja ülistuslaulust.
Kassidega pole seal midagi tegemist, kassikontserte Bach teadaolevalt ei kirjutanud, ent ettekäände sõnamänguks nimedega andis Kass ise meenutades kava tutvustuses, et suur Beethoven ise on võrrelnud Bachi merega, mitte ojaga, mida tema nimi saksa keeles tähendab.
Oluline ongi siinjuures see, mida Kass tegi Bachile ehk tema seade ja nägemus. Siit me jõuamegi ajatu juurde. Nimelt juba esimeste aariate juures sai selgeks: A. kui ootamatuid pöördeid teeb vastavalt ajastule suhteliselt lihtne meloodia, jättes kõrva põgusalt segadusse, kuniks uus motiiv ta üles korjab ja taas järjele aitab, ning B. Marianne Leiburi võime laulda noid aariaid sama loomulikult nagu poleks ta eluilmaski midagi muud laulnud (alles nädalake varem sai teda kuulata sama sulnilt ja aktsendivabalt prantsuse keeles šansooni esitamas).
Pikemalt väärib peatumist punkt A. Poleks midagi lihtsamat kui teha Bachist (või mõnest sama ajastu klassikust) jazz-, rock- või mõni muu tõlgendus. Eks seda tegi juba 60ndatel Procol Harum, samuti on seda kasutanud Jethro Tull. Jazzi puhul tuleks vaid võtta mõni kuulajale tuttavam kantaat ja seada see bossa rütmi. Sel piparkoogilõhnasel advendiajal oleks see hõlpsaim viis kuulmeid nuumata.
Kass käib teatavasti oma pead ja mingit bossat ei tulnud. Kõigepealt tõstis ta “Magnificat” osad sujuvalt ümber ning pikkis vahele muid Bachi teoseid. Ülalpool mainit baroksed harmooniad on tõepoolest sama ajastu arhitektuuriga võrdselt keerukad, ent teisi seadeid samadest heliteostest koorile ja orkestrile hiljem neti kaudu üle kuulates selgus, et pettemanöövrid kõrvale ei sündinud mitte Bachi vajadusest vigurdada, vaid Kassi interpreteeringust. See tegigi Bachist ajatu!
Kammeransambli instrumentaalne pool koosnes peamiselt kitarrist (Robert Jürjendal), bassklarnetist (Meelis Vind) ja klahvpillidest (Tarvi Kull). Kass ise mängis bassil, kuigi domineerivaks sai siiski tema osa dirigendina.
Kõlapildile andis palju juurde see, et nii Jürjendal kui ka Kull elektroonilisi abivahendeid kasutasid, ent motiivide vahetudes, kui kuulaja eeldab teadvat, kuhu meloodia peaks lõppema, sai määravaks hoopis koosseisu kammerlikkus ja seal, kus originaalversioonis silub koor, oreliakord või kogunisti orkester üleminekud, ei teinud vähem hulk pille seda mitte, tekkis hetkeline dissonants ehk ebakõla ning see andis teosele modernsuse. Ajatuse.
Jazzile omast improviseerimist ei tulnud, ent nii kontrabass kui ka bassklarnet said siiski mõlemad pisukese soolo mängida. Jürjendali kaubamärgiks olev mediteeriv kitarr seda ei vajagi, selle voolavus tagab kujutluse lõputust kulgemisest.
Saatpalu osaks sai saata Leiburit oma karusel häälel ning olla konferantsjeeks ehk etüüdide vahel neid lahti mõtestada ja vahepeal kellukesi, kõristeid ning šamaanitrummi lüüa.
Loodetavasti annab see lugejale pildi, mis sel teisel jõulukuu päeval Tallinna Jaani kirikus toimus.
„Bachi kütkeis“ Peedu Kass kammeransambel feat. Lauri Saatpalu & Marianne Leibur
2. detsembril 2020 Jaani kirikus Tallinnas
Koosseis:
Peedu Kass – kontrabass, arranžeeringud
Marianne Leibur – vokaal, viiul
Lauri Saatpalu – vokaal
Meelis Vind – bassklarnet, klarnet
Robert Jürjendal – kitarr, elektroonika
Tarvi Kull – klahvpillid, elektroonika
Vaata kontserdi fotogaleriid.