Anna Pärnoja: “Ma soovitan kuulata enda sisetunnet”

01. märts 2019
Rebekka Remmelkoor

Anna Pärnoja andis hiljuti Anna Kaneelina nime all välja debüütalbumi ning esitleb seda Talvejazzil. Bändi kuuluvad lisaks lauljannale Eesti menukad artistid Peedu Kass, Ahto Abner, Joel-Rasmus Remmel ja tema abikaasa Erki Pärnoja. Mis teda inspireerinud on? Kuidas tekkis Anna Kaneelina?

 

Anna Pärnojaga vestles Jazzkaare noortemeediatiimi liige Rebekka Remmelkoor.

 

Kuidas tekkis nimi Anna Kaneelina?

Umbes viisteist aastat tagasi kirjutasin ühes popis suhtlusportaalis, et armastan kaneeli. Keegi, kelle nime ma isegi ei teadnud, vastas sellele kavalalt Anna Kaneelina, mis on ilmselgelt Anna Kareninast tulnud sõnamäng.

See jäi mulle kuidagi külge, see on olnud päris pikalt mu alias. Nüüd, kui ma tegin albumi, oli mul tunne, et nimi Anna Kaneelina võtab selle päris hästi kokku. Lisaks aitab see vältida nimelist segadust – ma olin äsja Anna Põldvee, nüüd Anna Pärnoja. Ma tundsin, et muusikaga ma tahaks siduda ühte kindlat, uut nime.

 

Kas tegu on Sinu esimese albumiga?

Jah, see on esimene album, kus kõlab ka minu omalooming. Kuid selleni jõudmine on olnud päris pikk teekond. Album räägib ühte lugu, endaks kasvamise lugu algusest lõpuni, räägib tunnetest, mis pole ilmselt kellelegi võõrad, kuid läbi minu enda kogemuse.

Olen oodanud seda hetke, kui ma suudan endast välja anda lauludena seda, mis on minu sisse kogunenud.

 

Kui suurt rolli mängivad Sinu lauludes sõnad?

Sõnad mängivadki vast kõige suuremat rolli. Muusika ise võib olla abstraktne ja kõige lihtsam viis tunde edastamiseks kõigile arusaadavalt on läbi sõnade. Teksti mõte on oluline, see ongi see, millest ma laulan – selle konkreetse laulu, konkreetse tunde sõnastus. Olen üritanud ka võtta tuntud tekste ning kirjutada nendele viisi, aga see pole veel välja tulnud. Võimalik, et katsetan sellega veel.

 

Kas Sa tuled muusikalisest perekonnast?

Minu isa on lihtsalt suur muusikaarmastaja, ta kuulas alati väga head mitmekülgset muusikat, mida ka mina tänu isale armastama hakkasin. Mu ema oli tantsuõpetaja, mis on samuti muusikaga seotud amet. Tantsisin ja laulsin lasteaias ja koolis, mängisin natuke aega ka flööti, kuid keskendusin toona rohkem tantsimisele. Laulmise kirg suurenes pigem põhikooli lõpus, kuid teiste ees laulmine ei olnud mulle lihtne.

 

Kuidas on Sul lood lavahirmuga?

Lavahirm tekib mul veel praegugi, aga enda lugudega esinedes pole see nii hull. Publiku ees esinemine nõuab enesekindlust, tugevust ja enesearmastust, millest mul aeg-ajalt puudu jääb.

Mäletan, et eelmisel kevadel andsin kodukontserdi, kus lõpulooks esitasin täiesti üksinda eelmisel päeval selgeks õpitud loo. See oli täiesti ootamatu, aga mul oli tunne, et ma lihtsalt pean seda tegema. Ma üllatasin iseennast, et ma suutsin nii haavatavas seisundis inimeste ette minna. See oli minu jaoks suure hirmu ületamine.

 

Kas Sul oli lapsena mõni unistusteamet?

Oli ikka, just tantsimisega seotud unistus. Lisaks sellele tekkis ka korraks näitlemise soov, aga mõlemad unistused jäid julguse taha kinni. Muusika oli nendest kirgedest kõige suurem, selle nimel tegutsesin teadlikult.

 

Kuidas kohtusid oma bändiliikmetega?

Sain nendega tuttavaks ajal, mil õppisin Otsa koolis. Tegin sinna katsed, kuid ei julgenud loota, et sisse saan. Ma olin just Tartu Ülikooli pabereid sisse panemas, kui helistasin Otsa kooli, et küsida, kas ma olen sisse saanud. Kui nad jaatavalt vastasid, ei uskunud ma seda. Helistasin isegi teist korda üle, et veenduda. Sealt sain ma nii palju häid sõpru ja seal tutvusin oma praeguse bändi liikmetega. Muusikutega, kes sind ka inimesena mõistavad, on muusika tegemine hoopis teine asi, see on erilisem ja isiklikum.

 

Kuidas algas Sinu koostöö Erki Pärnojaga?

Kui me Otsa koolis kohtusime, siis mina lauljana pidin otsima endale saateks bändi. Ühel minu esimesel esinemispraktikal mängis tema juba minuga koos. Sellest ajast saati on Erki olnud mulle nii suur tugi, temaga on mul laval rohkem julgust ja turvatunnet ning ka rohkem inspiratsiooni. Vahepeal oli aeg, mil me koos ei mänginud ning ma tundsin suurt puudust. Olen Erki puudumise tõttu lükanud isegi kontserdipakkumisi tagasi, sest temata oleks koosseis nagu poolik.

 

Milline on teie laste suhe muusikaga?

Nende suhe muusikaga on väga loomulik. Näiteks mu tütar, kes saab kohe viieseks, kaob täiesti oma maailma ära, kui kuulab muusikat. Ta hakkab kaasa laulma ja tantsima, ta katsetab erinevaid pille ja mõtleb välja oma laule. Pojal nii suurt lauluhimu ei ole, aga tantsib samuti.

 

Millist muusikat Sa ise kuulad?

Stiil, mida ma parajasti kuulan, oleneb sellest, millist energiat ma kogeda soovin. Mõnikord vajan jazzi, teinekord vajan Joni Mitchelli muusikat. Sade on üks artist, keda ma olen lapsest saati armastanud. Tema laule kuulates tuleb mul meelde mu vana kodu, mu vana tuba, see makk, see kassett, see kõik.

Minu jaoks oleneb muusika rohkem artistist kui stiilist. Samas žanris võib muusikat teha täiesti erinevalt. Üks artist teeb hingestatud loomingut, nii, et kuulates saab kohe aru, et see on tehtud südamega. Seevastu mõne teise artisti looming on lihtsalt toodetud ja see mind ei liiguta.

 

Milliseid julgustussõnu ütleksid tänapäeva noortele artistidele?

Ma soovitan kuulata enda sisetunnet, mis ütleb alati, mis on õige ja mis on vale. Kui sisetunne ütleb, et oota, siis tasub oodata (ma räägin praegu ikka enda kogemusest.) Kõige tähtsam on nautida seda, mida sa teed, seda muusikat, sellega tegelemist, ja tunda sellest rõõmu. Ei pea ka muretsema, kas oled piisavalt hea, sest alati kritiseeritakse, kuid see õpetab. Valedel sõnadel ei tohiks lasta ennast kaua mõjutada.

 

Anna Kaneelina kontsert toimub Talvejazzi raames 2. märtsil 2019 kell 17.00 Kumu auditooriumis.