Legendaarne Hollandi trummar Han Bennink kasutas kontserdil Tartus Athena keskuses lisaks trummikomplektile pillimänguks ära nii põrandalauad kui ka käterätiku ning mängis trummi pikali asendis.
Kontserdist annab ülevaate Jazzkaare veebireporter Mari Hiiemäe.
Han Benninki näitas selgelt, et tema jaoks on sisu vormist olulisem. Kui rütm on sisemiselt läbi tunnetatud, kõlbab selle kuuldavale toomiseks kõik käepärane.
Bennink on geniaalse rütmitajuga väga aktiivne muusik, kelle live-esinemist iseloomustab enda loodavatele rütmidele tuline kaasaelamine nii miimika kui ka häälitsustega. Nii ka seekord. Nauditaval kombel ei olnud tal tarvis mingit soojaks saamise aega. Nii, nagu kontsert oli särinal esimesest loost alates käima läinud, nii see kestis lõpuni. Esimesed trummilöögid kõlasid juba siis, kui meister vaevu maha oli jõudnud istuda ning endale punast rätikut pähe sidus. Ja siis läks andmiseks.
Uusi helisid, mida trummikomplekt võimaldab, oli palju. Efektsematest kasutatud võtetest võiks nimetada jala asetamist trummile kõla matistamiseks ning ühtlasi heledamaks timmimiseks. Huvitava kõla andsid ka löögid rätikuga kaetud trummikomplekti pihta.
Mingeid imevahendeid Bennink siiski ei kasutanud – ei mingeid kilkse ja klõbisteid, kogu kõla loomiseks piisas vaid trummikomplektist, mängijast ning ruumist tema ümber. Kui loo kulg uut lähenemist nõudis, istus Bennink põrandale ning näitas, et tegelikult pole tal trummikomplekti vajagi – ka põrandalaudadel trummeldatud pala koos ulaka jalgadekõigutamise ja küünlaasendisse tõusmisega mõjus lahedalt.
Kuna Benninki-Sooääre ühiskava koosnes eelnevalt kokkuleppimata paladest, mõjus kogu kontserditervik väga värskena. Loofragmentidel, mis ühisimproviseerimiseset läbi jooksid, olid küll nimed, kuid nende meloodiale keskendumine ei olnud peamine. Fookuses oli Benninki isiksus ning tema meisterlikkus löökpillidel improviseerida.
Jäi mulje, et Bennink võib teha mida iganes ning tema erinevatel trummihelide tämbri- ja rütmivariatsioonidel polegi lõppu. Küllap jäi palju Benninki pea 70 eluaasta jooksul kogutud nippidest ka hoopis näitamata, kuid mulje kõikvõimsast trummarist sai loodud sellegipoolest.
Kogu kava läbis omapärane sisemine korrastatus, nii et kontserdi üldmulje jäi vaatamata nii rütmilt kui žanrilt erineva algmaterjali kasutamisele üsna terviklikuks. Veidi oleksin oodanud pikemat soolot suhu pistetud trummipulgaga, kui seda võtet kord juba kasutati, ning põrandalaudadelt trummeldamise ülekandmist näiteks kinganinadele, kuigi eks efekt sai saavutatud niigi.
Ilmselgelt oli Bennink šõumees, kes ise oma esinemist nautis. Õnneks mõjus ta nii energilise ning kaasatõmbavana, et samavõrd nautis tema esinemist ka publik.
Bennink-Sooäär
kontsert Tartu Athena keskuses 3.03.2012