fbpx

Bigbänd vaikides sõnu kauneid öelda võib

24. aprill 2018
Tiina Tambaum

„Teie ees seisavad ja istuvad eesti kõige paremad muusikud,“ juhatati pühapäeva õhtul sisse Estonian Dream Big Bandi (EDBB) 20. sünnipäeva kontsert.

 

Istusin puupüsti täis Vaba Lava saalis lähestikku Horre Zeigeri Big Bandi tromboonimängija Priiduga ja sain veteranmuusikult EDBB eluloo kiirülevaate. EDBB on kunagise Eesti Raadio Big Bandi järeltulija, keda iseloomustab kõrge professionaalsus, rahvusvaheline mõõde ja projektipõhine töövorm.

 

Orkestri seniste kontsertide ja plaatide nimekiri andis julguse oletada, et laval on tõepoolest unistuste (dream!) kollektiiv, kellega koos tahaks iga eesti solist oma repertuaari arranžeerida. Seekord täitsid EDBB poisid kahe naislaulja südamesoovi. Sünnipäevale olid kutsutud Elina Hokkanen ja Liisi Koikson, kes koos põhikoosseisu liikme Hele-Riin Uibiga (löökpillid) tõid paratamatult esile kahekümneliikmelise orkestri mehise olemuse.

 

Sünnipäevakontserdi kavas eelistas dirigent Raul Sööt jalutada läbi vanade teoste. Aga mitte nii vanade, et oleks oht ennast või teisi korrata. Ei mingeid päikesepaistelise oru serenaade. Suurem osa materjalist oli pärit Söödi kunagisest kontsertkavast „Teekond südamesse“, mille kõlapilt meenutas pigem Stravinskit ja Prokofjevi kui Millerit ja Goodmani. Rutiini lõhkusid rikkalik valik löökpille ja elektroonika. Ainsa kummarduse klassikule tegi kontserdil Liisi Koikson, kes oma häält sõrmitsedes libises üle pillihelide sõnadega „sina oled see, kes vaikides sõnu kauneid öelda võib“.

 

Just nimelt! Paremini on EDBB muusikute kohta raske öelda. Katkematu rahulik biit ühildus kuulaja südamelöökidega, puhkipillid käisid üksteisest sõltumatult muusikasse sisse ja välja nagu me ise igapäevaelus, kus kõikidel on oma asi ajada. Aeg-ajalt tõi dirigent üheks löögiks pillid kokku, et teha pikk ühine hingamine, mille järel taas oma radadele laiali valguti.

 

Kui väikeste jazzikoosseisude esinemist iseloomustab muusikute omavaheline elav interaktsioon ja kehaline kaasaelamine, siis eesti esibigbändist õhkus saali stoilist rahu. Suhtlus käis muusiku ja tema pilli vahel. Meeste pilgud puurisid nooti ja kolleegide soolost saadavat naudingut võis aimata vaid nende peade, sõrmede ja põlvede vaoshoitud nõtkumisest. Dirigendil olid samuti liigutused loetud ning kuulajad, kes istusid saali keskel, ei saanudki teada, mis meetodil Raul Sööt lugusid koos hoiab. Mina viienda rea nurgapealselt kohalt tean nüüd kinnitada, et Raul Sööt juhib orkestrit oma muhelusega.

 

Nii me kulgesime mõnusasti kuni viimase looni. Siis hakkas juhtuma asju. Sooloks olid dirigendilt loa saanud korraga kaks muusikut: Manuel Dunkel saksofonil ja Paul Daniel kitarril. Pillimehed ja trummitüdruk kaotasid kontrolli oma töiste ilmete üle, publik saalis tõmbus pingesse. Kaks pilli nüüd mitte lihtsalt ei demonstreerinud, milleks nad on võimelised, vaid kuulasid üksteist ja reageerisid kuuldule. Kahe pilli väited ja vastused ronisid etteaimamatutesse kõrgustesse, idee järgnes ideele, rõõm paisus ja aeg seisis, kuni dirigent lõpuks orkestrile märku andis kontsert viimase disharmooniaga kokku võtta.

 

Saadud emotsioon oli nii haarav, et lavatäis mehi unustas kaks naissolisti sootuks. Lauljataride kummardama kutsumine tuli meelde alles siis, kui nii bigbändi mehed kui ka publik juba poolenisti minekul olid.

 

Estonian Dream Big Band & solistid

„20. sünnipäev“
22. aprillil Vabal Laval

 

Solistid:
Liisi Koikson – vokaal
Elina Hokkanen – vokaal

 

Estonian Dream Big Band kooseisus:
Raul Sööt – dirigent
Manuel Dunkel – saksofon
Aleksander Paal – saksofon
Meelis Vind – klarnet
Danel Aljo – saksofon
Sulev Sommer – saksofon
Jaak Oserov – trompet
Mihkel Metsala – trompet
Allan Järve – trompet
Jason Hunter – trompet
Eduard Akulin – tromboon
Ivar Kiiv – tromboon
Andrus Karjel – tromboon
Johannes Kiik – tromboon

Hele-Riin Uib – löökpillid
Jürmo Eespere – klahvpillid
Paul Daniel – kitarr
Ahto Abner – trummid
Mihkel Mälgand – bass

 

Vaata kontserdi fotogaleriid siit.