Laupäeva õhtupoolikul Maarja Aarma ja Teele Viira kontserdile jalutades tekkis elevus peamiselt suurest teadmatusest. Erinevalt paljudest kontsertidest, kuhu suundudes helid juba kõrvus kõlavad ja mõned ootusedki vaikselt pead tõstavad, oli selle kontserdi näol tegemist tõesti puhta lehega. Tolle õhtu koosseis astus lavale üheskoos päris esimest korda ja nii olid kuulajad tunnistajaks täiesti uue sünergia sünnile, kus muusikud tühjale lehele hoogsalt oma ühispilti maalima hakkasid.
Etteruttavalt võib öelda, et maalitud pilt osutus päris kirjuks, justkui eksperimentaalseks katsetuseks erinevate värvide, tugevusastmete ja stiilide osas. Otsimise, kohanemise ja avastamise saatel kulgev kontsert oli värskendav just seetõttu, et antud kooslus ei olnud veel „kohale jõudnud“ ehk maandunud mugavasse teadmisesse, et meie oleme „sellised“ ja meie poolt esitatav muusika kõlab „niimoodi“. Vastupidi, stseenid laval vaheldusid kiiresti, kui lauljatarid esinesid nii koos kui eraldi, kõlas nii uuemat kui vanemat muusikat, nii eesti kui inglise keeles. Ja seda kõike läbisegi, kord nii ja kord naa. Taoline uue loomine nõudis ka publikult kiiremat kohanemis- ja lõõgastumisvõimet ning energiline kaasaelamine saalist vihjas, et publik oli lavalolijate pintslitõmmetega kaasas.
Koosseis kõlas kõige ehedamalt just uuemat omaloomingut ja teiste noorte eestlaste loomingut esitades. Kontserdi esimese poole lugudes „This is just a classic story“ ja „Letter“ oli väga nauditav, kuidas instrumentaal kandis vaheosades tuntavalt edasi loo teksti. Kõige põnevamaks coveriks kujunes Little Dragoni lugu „Twice“, kus originaalis läbi loo juhatav klaveritaust oli ootamatult asendatud hoopis bassihelidega, mis muutis kogu loo haavatavamaks ja veelgi rohkem kummitavaks. Kummardus Eesti souliajaloole, peamiselt läbi Gunnar Grapsi loomingu, oli põnev vana ja uue kohtumine, kuid ilmselt nõuaks selle täielik nautimine veelgi rohkem süvitsiminekut ja kogu koosseisu pikemat kokkuharjumist. Seevastu leidis noor energia parima väljundi Janno Trumpi loo ajal „Our little world“, mida saatis terve loo ajal ka Trumpi enda siiras naeratus.
Kontserdi vältel oleks nii mõnegi loo ajal tahtnud aega peatada, et nii muusikud kui publik jõuaksid veel sügavamale pildi sisse sukelduda. Nii oli ka kontserdi lõpulooks väga sümboolselt Velly Joonase „Stopp, seisku aeg“, kuid aega seisata meil üheskoos siiski ei õnnestunud. Loodetavasti õnnestub antud koosseisu maalitud pilte ka tulevikus kuulda.
Maarja Aarma, Teele Viira & Band
Kumu auditoorium, 10. veebruar 2018, kell 17.00
Koosseis:
Maarja Aarma – vokaal
Teele Viira – vokaal
Holger Marjamaa – klaver
Janno Trump – bass
Borka Hess – trummid
Vaata kontserdi fotosid siit.