Bobby McFerrini inimsämpeldamise eksperiment

29. aprill 2019
Minna Sild

Ei juhtu just tihti, et Alexela Kontserdimaja laval on Jazzkaare peaesineja kontserdi eel üksteist tühja tooli, mõned termoskruusid ja veepudelid ning ei midagi muud. See lihtsus tekitas juba ruumi sisenedes teadmise, et täna saame kogeda midagi täiesti omamoodi ja ainulaadset. Kui kontserdi alguses teatati, et Bobby McFerrin astub seekord lavale vokaalansamblitega Gimme5 ning Estonian Voices, käis publiku seast läbi elevust täis kahin. Lauljad astusid lavale ning ees ootas poolteist tundi muusikat, mille kulg sündis kohapeal improvisatsiooniliselt, spontaanselt ja huumoriga põimitult.

Bobby McFerrini kontsertlooming ei ole meile harjumuspärases formaadis, kus muusikud on ette valmistanud ja lihvinud kava, mida nad publikule esitavad. McFerrin kutsub sellist formaati mittepahatahtlikult „paberimuusikaks“ ning usub ise vabasse kulgemisse – suur osa tema kontsertidest on esitatud ringlaulu formaadis, kus tema algatab väiksemaid vokaalseid motiive, mida siis laval olevatele vokalistidele dirigendi kombel laiali jaotab, arendab ja vaigistab. See on ette ennustamatu, orgaaniline ja väga haavatav protsess. Kõik sünnib siin ja praegu, eriti kui laval on ka kohalikud muusikud – ja see vokaaljazzi gurule väga meeldib: kaasata igas esinemispaigas kohalikke muusikuid, kellega koos luua. Turvalisest tsoonist välja astumisega kaasneb alati risk – nii arenevad mõned ringlaulud meditatiivseteks meistriteosteks ning teised ei leia seda päris õiget kulgemist ja surevad välja või muunduvad hoopis naljaks ja naeruks.

Kui Bobby McFerrin kontserdil esimest korda oma häälel mikrofoni kõlada lasi, tundus üle saali rulluvat kollektiivne külmavärin. Isegi kui ainus lugu, mida tema esituses kuulnud oled, on Spotifys 17 miljonit (!) korda mängitud hümn „Don’t Worry, Be Happy“, on tema hääl ja selle meisterlik valdamine hetkega täiesti vapustavalt äratuntav. Tema puhul jääb sõnast „hääl“ väheseks, sest tegemist on sisemise instrumendi või ebamaist päritolu terve sisemise orkestriga. Ka tema teistkordne kontsert Tallinnas algas ringlaulude formaadiga, kus Gimme5’i ja Estonian Voices’i häälekunstnikud võtsid üle meistri enda poolt ette lauldud motiive ning McFerrin hakkas looma järjekordset inimsämpeldamise eksperimenti. Kuulajana läks kolm-neli lugu aega, et selle riske täis kontserdiformaadiga harjuda ning ka ennast kaasa kanda lasta. Lõõgastavaks murdepunktiks kujunes Gimme5’i vokalisti Rhiannoni indiaani stiilis nutulaul, mille ajal Estonian Voices’i häälekunstnikud eriliselt hästi haakuvate karakteritega tausta pakkusid. McFerrin lasi Estonian Voices’il esitada ka kaks lugu nonde endi repertuaarist ning pärast rahva lemmikut „Kättemaks“ ümises ta nii muuseas loo viisi mikrofoni, pälvides sellega publikult heakskiitva aplausi.

Bobby McFerrini missiooniks kontserdil tundub olevat võimalikult paljude inimeste nakatamine laulupisiku ja usuga, et igaüks oskab ja võib laulda. Tema erilise tähelepanu pälvivad tihti lapsed ja nii lõi ta ka seekord imearmsa stseeni koos lauljatar Sofia Rubina tütre Naimaga. Pehmel ja toetaval moel julgustas McFerrin teda välja müüdud ja pilgeni täis Alexela kontserdimaja külastajate ees mikrofoni ümisema. Varsti laulis helgelt neljal häälel kaasa kogu saal, seekord küll Gimme5’i liikme David Wormi juhendamisel, mis andis McFerrinile endale võimaluse hinge tõmmata.

Usun, et publiku suureks rõõmuks saime nautida ka juba hästi tuttavaid võimsaid hingepaitajaid, nagu Stevie Wonderi „Signed, Sealed, Delivered“ ja afroameerika spirituaal „Wade in the Water“, mille ajal sai vapustava soolo tegemiseks võimaluse ka Sofia Rubina. „Risk“ kaasata taas üks kohalik laulja publiku seast tasus end sajaprotsendiliselt ära, sest Rubina suutis kümne sekundi jooksul viia muidu saalis rahumeelselt ringi hõljunud energia pahinal täiesti laeni.

Kontsert lõppes üheteist hääle improvisatsioonilise kooskõlaga, mille ajal lauljad sujuvalt lavalt kadusid. Vaatamata publiku pikale soojale aplausile ei õnnestunud neid enam tagasi meelitada. Kui muusika vaikis, jäi alles mõtisklus selle üle, kuivõrd oleme publikuna omamoodi mugavas ootuses selle osas, milline üks õige kontsert peab olema. Bobby McFerrin on tõesti loonud austusväärselt erilise ja omanäolise kontserdiformaadi. Tema enda isikupärast maagiat oleks hea meelega rohkem kuulanud ja nautinud, aga tagasi vaadates jäid seda enam ja eriliselt kõrvu need hetked, kui ta oma ebamaist hääleinstrumenti mängis.

BOBBY McFERRIN
26. aprillil 2019 Alexela Kontserdimajas

Koosseis:
Bobby McFerrin – vokaal
Rhiannon – vokaal
Judith Vinar – vokaal
David Worm – vokaal
John Blake – vokaal
Kadri Voorand – vokaal
Liina Saar – vokaal
Maria Väli – vokaal
Aare Külama – vokaal
Mikk Dede – vokaal
Rasmus Erismaa – vokaal

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.