fbpx

Captain Kirke and the Klingons: futuristlikku atonaalsust tulnukatelt

26. aprill 2019
Arvi Tapver

Improvisatsioonilisest jazzist rääkides tuleks teada kahte mõistet: a) mis on improvisatsioon ja b) mis on jazz. Tõsi, selle viimase piiride osas kestavad vaidlused siiani.

Kirke Karja alias Captain Kirke teab a) dissonantsi ja b) seda, et eksperimentaalne võib olla ühtlasi meditatiivne, mis laseb c) ta muusikal istuda kuskil seal, kus improvisatsiooniline jazz omal ajal alguse sai. Vaikus kannab võrdselt heliga, aga ei tapa laval sündivat kaost kui elualget.

 

See sai selgeks kolme esimese loo vältel, mille kvintett kandis ette kontserdil esitletavalt värskelt plaadilt. Eelmisel kontserdil, esmaesitlusel, polnud plaat tegelikult veel kohalegi jõudnud. Karja tänas alustades Jazzkaare toimkonda võimaluse eest esitleda oma muusikat väljaspool eksperimentaaljazzi päeva, mis oli toimunud üle-eelmisel õhtul. Improvisatsiooniline on Kirke Karja muusika kindlasti ja oleks tollesse kavasse sobinud väga hästi, ent kui mõelda ajastule, siis seob seda loomingut midagi enamat kui John Coltrane või Charlie Parker, Charles Mingus või Thelonious Monk.

See miski võib tulla üllatusena, aga äratundmiseks annab meile vihje heliloojast ja pianistist koosseisu pealiku ehk „kapteni“ harjumus (või vajadus) oma klaveritoolilt bändi dirigeerida – ta on komposiitor! See ongi võtmeks. Ta on tuttav Prokofjevi, Stravinski, Šostakovitši, ent ka Schönbergi vastuolulise käekirjaga ning see viib meid avangardi ja futurismi kuldaega, kuskile 19.-20. sajandi vahetusse, kui piire murdis posttonaalsus, millel on olnud ilmselt suur mõju Karja haridusteel.

 

Futurismile viitab ka Kirke Karja eesnimest tulenev kvinteti nimi: Captain Kirke and the Klingons. Neile, kes pole väga kursis meelelahutuslike ulme- ja kosmoseseriaalidega, siis kapten Kirk ja klingonid on tegelased TV-sarjast Star Trek, kus tegevus toimub kauges tulevikus ja ilmaruumis. Tegelaste seiklused sarjas on võrdväärsed avastustega Karja muusikas.

 

Karja on kapten, kes loob muusika, ent improvisatsiooni jätab peamiselt kahele puhkpillimängijale: leedulasest saksofonistile-klarnetistile Liudas Mockunasele ja prantslasest saksofonistile Pierre Lapprandile. Võin eksida, ent minu meelest mängisid mõlemad virtuoosid laval rohkem „torusid“ kui nende nimede taga kirjas. Karjale kui heliloojale piisas aga sellest, et olla oma lugude dirigendiks – ta pole domina.

Nähes laval kõrvuti improviseerivat saksofonisti-klarnetisti paari, tekkis tahtmatu paralleel hoopis teise, kuigi sarnase nimega futuristliku kultusfilmi saagaga – nimelt Star Warsiga. Seal, samuti kauges tulevikus, kaugel planeedil mängib ühes episoodis pahamainelises trahteris maavälistest tulnuk-olenditest kvintett mingeid klarneti- või oboetaolisi puhkpille. Tõsi, stiilit pigem ragtime´i, kuid võrdluse täpsust saab igaüks hinnata siin.

 

Mis puudutab improvisatsiooni, siis märkis ka Karja ise lugude vahel, et mitte alati ei lõppe sel koosseisul lugu seal ja täpselt nii, nagu partituuris kirjas. Üks paladest lõppeski ettenähtust veidi varem, kuna „torudesektsioonil“ läks improvisatsioon kuskil avakosmoses käest. Teadmata, kuidas mingi lugu lõppema peab, on lõbustav jälgida ülejäänud kolmiku – Karja, trummar Hans Kurvitsa ja prantslasest kontrabassisti Etienne Renard´i – silmsidet, mis ühtaegu on vältimatult vajalik, et „kosmoselaev“ kodusadamasse tuua, ent näitab ka ülimat professionaalsust. Korduvalt oli laval näha, kuidas kolmik üritab pingsalt ära tajuda saksofoni või klarneti soolo lõppu, et siseneda taas oma partiidega kokkumänguks. Ilma paanikavarjundita silmis. See ongi seiklus.

 

Kirke Karjat ning tema muusikalisi eelistusi sai ja saab sellel Jazzkaarel jälgida rohkelt. Kõigepealt avas Karja ning heliloojast kontrabassisti Mingo Rajandi ansambel suursündmuse oma töötlustega Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera loomingust. Kolmapäeval mängis Karja omaloomingut klingonitega ning juba laupäeval ootab ees perekontsert Vabal Laval Jarek Kasari ja Jaan Pehkiga. Laupäeva õhtul aga astub Punase Maja lavale Norra pianisti ning helilooja Eyolf Dale´i koosseis Eyolf Dale Wolf Valley, mida Karja ise on kuulata soovitanud.

Soovitan jälgida Karja uusi avastusretki sügavkosmoses. Edasi, futuristid!

 

Captain Kirke and the Klingons (Eesti-Leedu-Prantsusmaa)

24. aprillil Punases Majas

 

Koosseis:

Kirke Karja – klaver
Liudas Mockunas – saksofonid, kontrabassklarnet
Pierre Lapprand – saksofonid
Etienne Renard – kontrabass
Hans Kurvits – trummid

 

Vaata kontserdi galeriid siit!