fbpx

Dominic Miller: “Kannatage mind ära!”

24. aprill 2018
Jako Kull

Teisipäeva varasel õhtupoolikul päikseliselt särava Punase Maja külastajaid võtavad seespool vastu meeldiv inimsumin ja igasugu meeliköitvad jazzilõhnad nii otseses kui kaudses mõttes. „Miks naasugune väike saal?“ kostub mõnegi püstiseisja-inimese õhkamist… Nojah, muidugi, aga teisalt – väike lava sobib iseenesest ju kolmele mehele küll.

Ja ongi Dominic Miller ja Co. laval. “Kui Dominic puudutab kitarri, on ta võimeline haarama kogu emotsioonispektrit oma kõigis varjundeis, tema heliarhitektuur on ehitatud nii vaikusest kui kõladest, tema väljendusviis on võimeline tõstma inimhinge kõrgemate väljadeni,” on oma ansambli kauaaegse kitarristi kohta öelnud Sting. Ja just see hakkabki toimuma – kontserdil kohtuvad klassikamõjud jazziliku spontaansuse ja popipäraste gruuvilike pööretega. Tagantjärgi, siinkohal etteruttavalt: kuulajad kuulsid nii juba tuttavaid meloodiaid kui täiesti uusi, värskelt plaadilt „Silent Light“. Lugude pealkirjad jäägu seekord enamjaolt mainimata.

Algusest peale kõlab lavalt humoorikas, vaba ja dialoogile kutsuv suhtlus, mida väljendab hästi ka esimese loo rütmikas ja kelmikas algus. Ilmselt nii-öelda sissejuhatuseks, soojenduseks ja tutvustuseks mängitakse erinevas stiilis helikäike ning mõlgutusi. Seejärel romantiline bossanoova, jajah – juba ootakski iga hetk vokaali sissetulekut! Teadagi, keda… Vokaali asendab aga bassi tumedakeelne soolo. Rahvas aplodeerib. Loo lõpuks muutub kõlapilt jazzilikumaks, kui nii sobiks väljenduda. Bass ja kitarr naudivad teineteist.

Kolmanda loo alustuseks mainib Miller, et oli Tallinnas viimati vast umbes kaheksa aasta eest (Tegelikult oli Miller ka septembrikuisel Stingi kontserdil Saku Suurhalli laval. – toim). Tutvustab ka oma kahte lavakaaslast. Nendib kelmikalt, et kuna on jazzfestival, siis „eks me improviseerime täna“. On ka selge, et oskustest selleks puudu ei tule. Järgneb lugu uuelt albumilt, selles on nii rütmi kui mõtisklust. Milleril kisub kohati ka suu lahti, aga häält veel ei tule.

„Vihkan uusi keeli, aga vanad olid nii vanad…“ nendib Miller neljandaks looks valmistudes ja küsib „kas oleme kõik siin üheskoos närvis või?”

Järgnevalt viib mõtisklev kitarr kuhugi… sinna.

„Mulle meeldib, kui bass (Nicolas Fiszman) vigu teeb, kuidas Sul?“ pöördub Miller enne viiendat tulemist trummar Miles Bouldi poole. Miller on endas kindel: „Mulle meeldivad vead.“ Kuuleme uue albumi avalugu, mis minu tunnet mööda on kontserdi kõige paremini “lahti kirjutatud” pala; löökriistad ja bass toetavad just parajalt, samas nüansirikkalt.

Kuuenda loo alguses lubab Miller: „Vaiksemalt täna enam ei mängi“. Järgnebki rütmikas lugu, ka rahvas saab rütmi kaasa plaksutada. Trummisoolo. Kitarri rütm on omamoodi huvitav, meenutab “Roosa pantri” tunnuslugu.

„Valium“ rahustava seitsmendana on ilmselgelt täis improviseeritust. Järgnevalt täitub aga paljude ootus, sest stingilikult kõlab „Fields of Gold“. Kelmikas lõpp, õhusuudlus.

Ja edasi veelgi lõbusamalt, nii et bass saab soleerida. Kitarrist “lubab” seda naeratades ka teha. Kümnendaks jälle uue albumi lugu, “Water”. Aga kitarr vaja enne häälde saada… Vähesest saab palju, kitarr voolab, bass seab kaldad, taldrikud lükkavad hoogu. Ja vesi suikub…

“Kas tahad nüüd teha midagi keerulisemat või lihtsamat, Nicolas?” küsib Miller. Lugu meenutab tuntud nn rongisõidu meloodiaid, ikka „rattatata ja rattatatata…“ Järsku ilmub kõrvalteelt auruvedur. Rongijuhid naeratavad.

Kaheteistkümnes lugu. Dominic Miller tänab publikut. Tänab publikut selle eest, et kuulajad on olnud “nii kannatlikud”. Võta nüüd kinni, kas nöök või tõsine torge! Rahvas naerab… Argentina, jalgpall ja head ööd. Ja lõpuks ka oodatud vokaal! Rahvaski saab suu seks… Kitarrivõlurid rokkivalt püsti, eks nüüd võikski õhtu alles alata.

Rahvas seisab püsti. “Kas teeme lisaloo? OK.” Lisalugu on sarnane kontserdi algul kuuldutega: näitab ja toob esile kõigi kolme muusiku võimed ja rõõmustelevad toredused, siin on kõike ja kõiki. Tänu!

Dominic Miller
23. aprillil 2018 Punases Majas

Koosseis:
Dominic Miller – kitarr
Nicolas Fiszman – bass
Miles Bould – trummid

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.