Kolmapäeva õhtul NO99 jazziklubis esinenud austerlane Klaus Paier ja horvaat Asja Valcic võlusid kuulajaid salapäraste ning hingeliste lugudega. Akordioni ja tšello koostöö sujus vapustavalt hästi.
Muusikud lubasid ka teineteisel improviseerida ja kuulajaid nii õrnade kui ka äkiliste meloodiatega unustusse viia. Punasest keldrikorruse saalist kuuldus publiku seast lugude vahele hõikeid ja kilkeid. Inimesed teavad, mis teeb hingele pai.
Kontserdikülastajate käest uuris muljeid Liis Uustal.
Anni (5) ja tema isa: Kuna Anni lõunauinak jäi hilisemaks kui tavaliselt, siis polnud õhtul und. Avastasin 20 minutit enne kontserti, et võiksime Anniga tulla hoopis Jazzkaarele. Ema polnud küll sellega algul nõus, kuid lubas meid ikka. Kui esinejad lavale tulid, ütles Anni kohe, et vanaisal on ka selline pill nagu sellel mehel. Ma tahaksin klaverit õppida, ütles Anni mulle kontserdi ajal.
Kadri Voorand, laulja: See on huvitav, et igal aastal, kui Jazzkaar algab, siis on ilm just nii hea, et saan esimest korda kapist tennised välja võtta. Juba 8 aastat on Jazzkaar tähendanud minu jaoks kevade algust. Mulle meeldis Klaus Paieri kontsert väga. Muidugi kõige rohkem fännan ma Heliotroopi!
Madis Meister (23), kitarrist: Mina reisisin kontserdi ajal mõtetega kuhugi kaugele soojale maale. Samuti tekkis mul isu koos nende muusikutega pilli mängida.
Christine (27), ettekandja: Ma olen pärit Ungarist, töötan Eestis. Koos sõbraga uurisime netist Eesti jazzmuusika kontsertide kohta ja avastasimegi, et selline üritus nagu Jazzkaar toimub. Kuulasime esinejate videosid ning tänane kontsert jäi kohe silma. Olen suur jazzmuusika fänn, olen külastanud enamikke Ungaris toimuvaid jazzfestivale ja nüüd on väga hea meel, et saan kuulata ka Eestis oma lemmikmuusikat.
Kairi (27), lilleseadja: Ma naudin neid hetki elust, kui saan jälle uue kogemuse võrra rikkamaks. Näiteks tavaliselt ma sellist muusikat ei kuula, nagu täna lavalt kostis, kuid see kontsert andis mulle positiivse laengu ja naeru näole. Naljakas, kuid tšello meenutas mulle sääske, kes midagi või kedagi taga ajab, kuid kunagi kätte ei saa.
Martin (30), peakokk: See oli täiesti uus kogemus minu jaoks. Sõbrad kutsusid mind kontserdile ning tulin teadmata, mis täpselt juhtuma hakkab. Ootasin küll laulu ja klaverit, kuid neid polnudki. Klaver on mul vaieldamatult lemmikpill. Proovisin muusikaga samastuda, kuid seekord ei õnnestunud.
Jaagup (26), klienditeenindaja: Terve kontserdi aja mõtlesin ma ainult kalalkäimisele. Huvitav, kuid see muusika meenutas mulle nii tugevalt õngega kalda ääres kükitamist ja ootamist. Võib-olla selletõttu, et see muusika oli nii etteaimamatu ja äkiline, nagu kalapüüdmine – kunagi ei tea, millal näkkab.
Kolmapäev, 24.aprill 22.00 NO99 Jazziklubi
Klaus Paier-Asja Valcic
Koosseis:
Klaus Paier – akordion
Asja Valcic – tšello