fbpx

Energialaeng bassivõtmes: intervjuu Petros Klampanisega

12. detsember 2019
Liisa Taul

Kreekast pärit, kuid vahepeal pikalt New Yorgis elanud bassimängija Petros Klampanis tuli Jõulujazzile oma trioga, mille koosseisus on Eesti oma Kristjan Randalu klaveril ning poola-vene juurtega trummar ja löökpillimängija Bodek Janke.

Kõik kolm on tugeva sotsiaalse närviga, endile nii jazziringkonnas kui ka žanriüleste eksperimentidega nime teinud muusikud, kes on omavahel igas mõttes sina peal. Seekord esitleti Petros Klampanise loomingut trio värskelt albumilt “Irrationalities”, mis ilmus 2019. aasta sügisel.

 

Muusikalisest vendlusest, oma hääle leidmisest, sisemisest turbulentsist muutuvas maailmas ja kodusaare igatsusest tuli omanäolise bassisti-heliloojaga juttu enne trio Viljandi kontserti. Sõna ütlesid sekka ka Kristjan Randalu ning Bodek Janke.

 

Tuleb tõdeda, et kõige enam kõneles muusikaliste verevendade kohtumisest kontsert ise – koosmängust sündiv sünergia, oskus maalida helikeeles tundevärve vaoshoitud raevust eeterliku õrnuseni ja nüansirohke artikuleeritus, millega üksteist ainiti sihikul hoiti.

 

Tere tulemast, Petros! Tean, et olete Kristjani ja Bodekiga varem korduvalt koos musitseerinud, ka Eestis, kuid palun räägi, kuidas teie teed ristusid ja kuidas sündis praegune trio?

Kohtusime üle kümne aasta tagasi New Yorgis, kõigepealt Bodekiga. Mängisime ühe aasta jooksul palju koos, siis aga kolis ta tagasi Euroopasse ja mina jäin New Yorki, kuid sellest saadik oleme sidet hoidnud. Ma armastan teda, ta on üks mu lemmikmuusikuid.

Ka Kristjaniga tutvusin esimest korda New Yorgis, ent põgusalt ja me ei jäänud suhtlema, kuniks taaskohtusime 2016. aastal Saksamaal, kus andsime mõned kontserdid.

Kristjan ja Bodek on nagu muusikalised vennad. Nende kahe vahel on väga tugev side, minu ja Bodeki vahel on väga tugev side, nii et Kristjan oli justkui puuduolev perekonnaliige. Triona alustasime 2016. aastal ja koos salvestasime plaadi “Irrationalities”, mida nüüd siin esitleme. Oleme nii muusikute kui ka inimestena väga erinevad, moodustades omavahel teatud laadi energiaringluse. See on tohutult nauditav ning mulle kui bändijuhile ka väga arendav ja väljakutserohke.

 

Rääkides väljakutsetest – milliseid väljakutseid selle albumi materjali kirjutamine ja seadmine, muusika trio-vormi valamine pakkus?

Ütleksin, et mul on pigem suurte koosluste taust – kõik mu varasemad projektid on olnud suuremate ansamblitega, sest armastan klassikalist  muusikat, mulle väga meeldib arranžeerida. Olen mänginud palju keelpillikvartettide ja isegi -oktettidega, segades jazzi klassikaga.

Muusiku ja arranžeerijana oli mulle väljakutse rahulduda ainult trioga, kuid tunnen, et Kristjani ja Bodekiga on see võimalik, sest nad on mõlemad nii mitmekülgsed. Bodek on nagu terve orkester – ta mängib löökpille, trumme ja on üllatustest tulvil. Ta võib laulda, mängida plokkflööti ja tekitada kõiksugu helisid. Ta on ikka väga loov. Samamoodi Kristjan – tal on hämmastav võime haarata õhust ja mängida ära kõik mu kirja pandud hullud ideed. Aga ta on ka ülimalt töökas ja usaldusväärne.

Nii et kandsin oma suurema koosseisu teadmised väiksemale koosseisule üle ja need muusikud võimaldasid minu ideedel teostuda.

 

Mis sind seda muusikat looma inspireeris?

“Irrationalities” on inspireeritud irratsionaalsetest elementidest me sees ja me ümber. Algsäde muusika loomiseks tekkis ajal, mil USA-s ja kogu maailmas leidsid aset paljud poliitilised muutused. Millalgi 2016. aasta paiku seoses kogu selle Trumpi-olukorraga, siis riigipöördekatse ja fiaskoga Türgis, olukorraga Brasiilias ning paremäärmuslaste tõusuga Euroopas… See oli ikka väga veider. Tekkis küsimus, mis küll inimkonnaga toimub?

Lisaks muutused mu isiklikus elus – see kõik raputas mu alustalasid. Tundsin, et pean ümber mõtestama ja taasavastama oma tõekspidamised ning selle, kuidas üldse maailma mõista. Küsima endalt, mis on mulle oluline, ja reaalsusega kohanema. Sellest ka albumi nimi, sest paljud asjad tundusid täiesti arulagedad, irratsionaalsed, olles ometigi väga reaalsed ja ilmsed.

 

Nii et see oli üks suur küsimärk, mida püüdsid muusikas väljendada?

Jah, ja samal ajal mõista, mis toimub. Tähendab, ma ju ikka veel ei tea. Muidugi ma mõistsin, et asjad on muutumises ja peame olema valmis muutustega kohanema, ükskõik kui mõistusevastased need alguses ka ei näi.

 

Jazzmuusika on vist muusikule väga hea abivahend oma meele ja alateadvusega tegelemiseks?

Just nii, see muusika esitab pidevalt väljakutseid. Peab iga päev väga palju õppima. Jazzmuusika põhimõte ongi mõnes mõttes pidevalt piire nihutada, alati midagi uut uurida ja luua, endale ja oma kolleegidele väljakutseid esitada. Sel on kahtlemata tohutu mõjujõud mulle ja igale muusikule.

 

Juba aastakümneid ei nähta (kontra)bassis üksnes saatepilli, vähemalt mitte jazzis, kuid oletan, et ansamblijuhina läbi lüüa ja oma kuulasjaskond leida, on bassimängijale siiski keerulisem kui näiteks lauljale või pianistile. Kuidas sai sinust ansamblijuht?

See teekond algas veidi enne New Yorki siirdumist, kui õppisin veel Amsterdamis ja minus kasvas soov leida oma hääl. New York tundus kohale jõudes ideaalse paigana väljendamaks seda, kes ma päriselt olen, nii muusiku kui inimesena. Aga loomulikult on see olnud katsumusrohke.

Alguses, kui töötasin suuremate koosseisudega, oli minu muusikaline panus tajutavam arranžeeringutes. Selle trioga on aga teine lugu – mulle tundus, et kontrabass ise peaks olema rohkem esil, mitte mina, vaid just kontrabass. Selle kaudu tuleb mängu minu arranžeerijavaim. Pean tekitama ruumi ja astuma vastu automatismile,  mis on meis kõigis.

Kahtlemata pole kontrabass selle ansambli puhul mitte üksnes saateinstrument, vaid ka laulev meloodiapill, harmooniapill ja isegi löökpill. Püüame trioga mõelda nii raamidest välja kui võimalik.

 

Tahaksin liikuda su päritolu juurde. Oled saarepoiss Zakynthoselt (Kreeka saar Joonia meres).

(Rõõmuga) Just nimelt!

 

On see tõsi, et sealkandis kasvatatakse lapsi maast madalast kohalike muusikatraditsioonide vaimus?

Jaa, seal on väga tugev laulutraditsioon. Minu lapsepõlves tegutses väga tuntud laste mandoliiniorkester, mille koosseisus olid esimesed ja teised mandoliinid, mandoola ehk suurem mandoliin ja lastekoor. Nagu väike kammerorkester. See oli minu esimene kokkupuude organiseeritud musitseerimisega, mis raputas täielikult minu muusikalist maailmataju, olin vist viiene. Jäin orkestri liikmeks kümmekonnaks aastaks, alguses lauldes, pärastpoole kitarri ja veidi ka mandoliini mängides. Minu teada tegutsevad need bändid siiani ja paljud saare lapsed osalevad neis.

 

Oled Sa ainuke muusik oma perekonnas?

Jah. Mu vanemad on õpetajad ja õde arst.

 

Ja vanavanemad?

Üldse mitte muusikaga seotud. Mu mõlemad vanaisad olid talumehed, tegelesid oliivide ja oliiviõliga. Aga mu vanemad on muusikalises mõttes väga andekad, kuigi nad ei valinud muusiku ametit. Neil on mõlemal väga head hääled ja ema mängib veidi akordionit.

 

Albumist rääkides – nii lugude rütmimustreist kui tonaalsusest kumab läbi kreekapärast. Ja Manos Hatzidakise kuulus ballaad “Thalassa Platia” (ee  “Avar meri”) on nagu hümn merele, mis Su kodusaart ümbritseb.

Just!

 

Kuidas ise tajud oma päritolu mõju loomingule? Mulle näib, et Sinus on palju koduigatsust, mida pead vajalikuks muusikas rõhutada?

Ilmselt mõjutab see mind palju. Julgen üldistades väita, et lõunapoolsemad rahvad, ja eriti kreeklased romantiseerivad kõvasti oma minevikku. Nostalgial on meie psüühes oluline roll. Igatsus mineviku, lapsepõlve ja inimeste järele, keda enam ei ole – see on osa minust. Tegelikult ma naudin seda, vahel isegi liiga palju (naerab). Aga see olen mina.

 

Kas New Yorgis elamine ja töötamine on olnud pigem karjäärivalik ja muidu elaksid parema meelega Kreekas?

Kusjuures, hetkel liigun nende kahe maailma vahel ja tunnen, et see on minu jaoks kõige toimivam mudel. Tunnen, et nii olen kasulik – inimene, kes pigem püüab luua silda kahe kultuuri vahel kui olla üksnes jazzikogukonna liige New Yorgis või muusik Kreekas. Reisimist naudin nagunii, aga see tekitab ka väga huvitava loomingulise polaarsuse, just nagu ringi.

 

Pärast kontserte Eestis suundud oma trioga esinema Kreekasse, aga mis sind pärast seda ees ootab?

2020. aasta suvel on tulemas projekt, mille tellis Stavros Niarchose fond ja milles osalevad peale meie trio veel suurepärased Kreeka rahvamuusikud. Püüan sellele koosseisule muusikat kirjutades luua dialoogi, millest enne rääkisin. Tuua teadlikult kokku jazzansambel ja traditsiooniline muusika ning vaadata, mis sellest sünnib.

 

Kus see toimub?

Tuleb üks kontsert Ateenas 22. juunil ja vaatame, võib-olla ka plaadisalvestus.

 

See oleks küll tore. Meeldib sulle Eestis?

Väga! Ma armastan siinse valguse värve, eriti praegusel aastaajal. Need on nii müstilised ja ilusad.

 

Pärast intervjuud Petrosega leian Aida kohvikust tema ansamblikaaslased Kristjan Randalu ja Bodek Janke ja kasutan enne algavat kontserti juhust, et kiiruga uurida, mida koosmäng Petrosega ja tema muusika esitamine neile andnud on.

BJ: Petros on eelkõige lähedane sõber. See on segu sarnasest maitsest ja esteetikast ning meie mängus on palju usaldust, nii et eeskätt on tegu sõprusel põhineva ansambliga. Ma naudin alati temaga koos mängimist.

KR: Nagu Bodek ütles, on see positiivne, sõbralik kooslus ja õhkkond, milles koos muusikat teha. Bodekiga olema niikuinii juba kolmkümmend aastat koos mänginud ja Petrosega peamiselt tema muusikat kolm aastat või natuke peale. Seda on omajagu aega regulaarset koos mängimist, mille pealt on hea midagi arendada. Nii jõuab muusikas kihtideni, kuhu kiiru ja paari kontserdiga alati ei jõua. Selles mõttes on olnud väga positiivne kogemus minna süvitsi Petrose muusikasse.

Kui nüüd teie koostööst mõni nali välja meelitada – teate neid stereotüüpidel põhinevaid kolme rahvuse anekdoote?

BJ: (Naeravad Kristjaniga) Nojah, kusjuures olime siin just väljakutse ees, et mida söödavat Petrosele tellida, kuniks te allkorrusel intervjuud teete…

KR: Ja nali oli selles, et …

BJ: Nali oli selles, et ainuke asi, mis on ta maitse järele – sest me tunneme teda juba üpris hästi…

KR: Siin ei olnudki midagi, mis tema maitsele sobiks!

BJ: Ja-jah, suppi, mida ta oleks tahtnud, ei olnud, võileibu ei olnud. Ainus, mis veel järel oli, oli Kreeka salat. Nii et tuleb välja, et pidime ette võtma terve selle pika teekonna Lõuna-Eestisse, et oma kreeklasest bassimehele Kreeka salatit tellida.

 

 

 

Petros Klampanis Trio feat. Kristjan Randalu & Bodek Janke (Kreeka-Eesti-Poola)

 

7. detsembril Haapsalu Kultuurikeskuses

8. detsembril Viljandi Pärimusmuusika Aidas

9. detsembril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis

 

Koosseis:

Petros Klampanis (Kreeka) – kontrabass, vokaal, looper’id

Kristjan Randalu (Eesti) – klaver

Bodek Janke (Poola) – trummid, löökpillid

 

Vaata kontserdi galeriid SIIT!