Usun, et Nordea Kontserdimajas avanes inimestel esmaspäeva õhtul võimalus vaigistada tähendusest ja kodustatud mõtte valitsemisest väsinud meeled ja minna oma sisemaailma, kus peidus ehk juba unustatud metsik mõtlemine, märgade lehtede sahin udusel maastikul, ka mingi eriline õhin (kes oskab aduda ja tunnetada). Publikul kui romantilisel kangelasel oli ehk peaaegu kahe tunni vältel võimalus olla jälle kogeja ja vaatleja ning mitte kordasaatja või sekkuja. Võis sulgeda silmad ja kogu kontserdi jooksul neid mitte avada – iga lugu viis sind algul kuhugi ära ja loo lõpul tõi jälle tagasi. Kui olid tagasi toodud, siis nägid laval kahte suurepärast kitarrivirtuoosi, kes teineteist läbi ja lõhki tundsid ja kes ilmselt teineteist oma repertuaari mängides ka ära vahetada oleks võinud. Kontsert ei olnud Di Meola monoloog, vaid ikka kahe kitarrivõluri teineteise täiendus – trummar, paraku või kavatsetult, täitis seekord ainult taustarolli.
Mõned minutid pärast seitset lavale astunud Al Di Meola oli Eestis teist korda ja seekord moodustas Al Di Meola trio kontserdi tuumiku värske albumi “Elysium” (2015) muusika. „Tuleb üks mix“, nagu Al Di Meola enne kitarri kättevõtmist publikule ütles. Haritud publik saigi järgnevalt kuulda Di Meola repertuaari laiust ja kirevust. Paar üle ilma tuntud meloodiat tundsin kitarride keerdkäikudest isegi ära, biitlite musträstad olid kevadiselt nostalgilised!
Kõik kaheksateist põhilugu olid rütmilised ja energilised. Kaks lisalugugi samasugused, kuid publik sai kaasa plaksutada alles kahekümnenda loo ehk teise lisaloo ajal. Aga mina oleksin oodanud, et saan kirjutada: kontrolli kaotamata kaotas kontrolli, et kas eestlaslik müstiline elutunnetus kreekalikult või vastupidi; aus ja siiras, imekspandav, dialoog iseendaga, kus kapriise ja intiimsust. Endassetõmbunud pizzicato’gi oleks mu hinge paitanud…
Kõike ülaltoodut saan rääkida küll ainult iseenda nimel ja lõpuks tõdeda, et mis mina, rumal inimene, ikka oskan arvata. Sest kõik lood jäid kõlama kuidagi ühepalgelistena… ja õhku jäi minul küsimus: kas Di Meola jaoks oli too õhtu kui õnneparadiis, mis lähedal täiuslikkusele, just nagu ilmunud plaatki? Või jäid elüüsiumi väljad Eesti publikule, seekord ja siiski, veel täielikult ja lõplikult avastamata….
Al Di Meola “Elysium & More”
25. aprillil kell 19.00 Nordea Kontserdimajas
Al Di Meola – kitarr
Peo Alfonsi – kitarr
Peter Kaszas – trummid, löökpillid
Vaata kontserdi fotosid siit