Merepaviljoni saal on välja müüdud ning peatselt astub lavale üks väga oodatud ja eriline duo – Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu. Kontserdi tähtsusest enne ühtki nooti kuulmata annab peale täismaja märku äärmiselt suur hulk salvestustehnikat ning ka peatselt eetrisse minev Klassikaraadio otseülekanne. Kui Epliku ja Randalu nelja aasta tagune esimene koosesinemine kandis nimetust „Kooskõla“, siis tänane kontsert „Lahkhelid“ dikteerib muusikalist dialoogi ja ägedat vaidlust.
Ei ühtegi sõna, las muusika räägib iseenda eest. Kristjan Randalu istub klaveri taha ja Vaiko Eplik võtab sisse oma koha teispool klaverit, kitarride ja efektiblokkide ringkaitses. Ehk on see esimese kahe loo ajaks Epliku kindlus, pärast mida tunnevad mõlemad end laval juba hoopiski harmoonilisemalt ja Eplik teeb esimese vahetu tervituse. Nagu kontserdi pealkirigi ütleb, on esitamisele tulev koostöö sündinud arutelu ja tihtipeale ka lahkarvamuste tagajärjel. Hando Runneli sügavate sõnade taustal loos „Virgumine“ on instrumentaalis tõsimeeli tunda Olav Ehala optimistlikku kergust ja mängulisust.
Randalu toob esile Jaan Räätsa „Marginaalid“, millest kahte nad kohe ka esitavad. Tegu on neoklassitsismihõnguliste miniatuursete instrumentaal-helimaastikega 1980. aastast, millel on ilmselgelt nii Randalu kui ka Epliku loomingule oma mõju olnud. Iga tõsine instrumentaalmuusika armastaja peaks vähemasti mõne korra seda Räätsa albumit kuulama ja sel endasse imbuda laskma.
Endamisi mõtlen, kas publik ikka mõistab just praegu laval sündivat? Selleaastase Jazzkaare läbivaks jooneks on rohke elektroonikakasutus ja paljude vokaalmoonutuste ja kosmiliste saundide kaudu uuele metafüüsikalisele tasandile liikumine. Ent nii mõnelegi vanema generatsiooni muusikasõbrale on seesugune areng osutunud vastuvõtmatuks. Aastad mööduvad ja elu näitab, et ikka jääb südamelähedaseks see, millega koos üles kasvatakse – just seda soovitakse aina uuesti ja uuesti kogeda.
Epliku seitsmendalt sooloalbumilt kõlav nimilugu „Nõgesed“ on vast kontserdi kõige nukram ja vastuolulisem, kuid ilmekalt lahkhelisid illustreeriv – kõrvetavate sõnadega, valus ent võluv oma kannatustes, millele Randalu lisab untsi aristokraatlikku peenust. Ja see valu on aus, siin-seal koguni füüsiliselt tuntav ja ühendav.
Randalu tõuseb lahkhelide teema edasiarenduseks püsti ja räägib, mismoodi Anne Erm neid Jazzkaarele kutsus; kuidas Eplikul polevalt otseselt midagi duo vastu olnud. Selle peale hõikab Eplik vahele: „Nüüd on!“
Ja juba võtabki Eplik intensiivse kontserdi kokku: „Nüüd me oleme väsinud, aitab küll! Ei saa aru, miks teid siia nii palju on tulnud?!“ Meie teame.
Jalgade trampides ja käsi plaksutades nõutakse duot lisalooks tagasi lavale, publik tõuseb püsti. Järgneb Epliku ja Randalu esimese koosmusitseerimise üks viljadest „Ma olin teismeline libahunt“. Ja sa näed, kuidas üks tilluke ajaaken sügavale loomingulisse sisemaailma sulgub, selleks pooleteistkümneks tunniks olime koos.
VAIKO EPLIK JA KRISTJAN RANDALU – „LAHKHELID“
19. aprillil 2014 kell 19.30 Merepaviljonis
Koosseis:
Vaiko Eplik – vokaal, kitarr, elektroonika
Kristjan Randalu – klaver