Erki Pärnoja: „„Efterglow“ – ma arvan, et see on elus, hele ja tume.“ - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

29/04/2017 Erki Pärnoja: „„Efterglow“ – ma arvan, et see on elus, hele ja tume.“

Intervjuud Reelika Vaiksaar

Erki Pärnoja on eesti kitarrist ja helilooja, kes sai tuntuks ansamblist Ewert and the Two Dragons. Pärnoja avaldas 2015. aasta detsembris oma esimese sooloalbumi „Himmelbjerget“, mis puges paljude eestlaste südamesse. Neljapäeval, 27. aprillil esitles noor muusik oma teist albumit „Efterglow“, mis tuli välja 2017. aasta märtsikuus.

 

Erki Pärnojaga vestles Jazzkaare reporter Reelika Vaiksaar.

 

Kes või mis on sinu peamisteks inspiratsiooniallikateks?
Põhiliselt inimesed ja täpselt samamoodi mina ise. Inimesed, kellega olen kokku puutunud, kes on mind mõjutanud või midagi õpetanud, ja siis minu enda siseelu, sest see pakub mulle siiani üllatusi. Avastan enda kohta asju, sisemisi probleeme või konflikte. Muusika kohapealt oleks loetelu õudselt pikk ja väga eklektiline, seinast seina. Kui tooksin midagi praegu välja, oleks see võib-olla totter, sest see oleks praeguse hetke tunne. Seina pealt vaadates – Marie ja Kadri (seinal on Marie Vaigla ja Kadri Voorandi pildid – toim) inspireerivad mind väga. Neid on palju.

 

Sinu tänasesse koosseisu kuuluvad Jonas Kaarnamets, Tarvi Kull, Peedu Kass ning Kristjan Kallas. Kuidas jõudsid nemad sinuni? Või oleks õigem küsida, kuidas jõudsid sina nendeni?
Tegin oma esimese albumi 2015. aastal. Siis olid bändis Ulrik Ording, kes mängib mõlema plaadi peal, ja Filip Leyman, kes mõlemad albumid produtseeris. Nemad olid kindlad inimesed, kellega tahtsin live‘is mängida. Ja kui hakkasin praegust bändi n-ö kokku panema, mõtlesin eelkõige inimlikkuse aspektist, millised inimesed sobiksid kokku mängima ja töötaksid muusikaga mulle sarnaselt. Läheneksid muusikale ja selle esitamisele intuitiivsemalt, rohkem südamega kui peaga. Helistasingi esimesena Peedule ja kohe ka Jonasele. Jonasega olen ammu tahtnud koos mängida, ta on mega äge muusik ja tüüp! Nüüdseks oleme head sõbrad. Kristjan ja Tarvi – no nendega on minu teekond olnud päris pikk. Kristjaniga saab varsti kakskümmend aastat sõprust. Mängisime noortena koos puhkpilliorkestris, bigbändis, ning oleme teinud bände. Tarviga tutvusime Otsa-koolis.
Rootsi tüübid on väga hõivatud ja ma ei ole tahtnud enda bändi või esinemistega kellelegi kohustusi peale panna. Õigemini, mul ei olegi voli panna. Ma ei tunne, et peaksin kelleltki paluma, et nad teeksid enda tihedasse tuurigraafikusse veel rohkem ruumi mõne üksiku mängu jaoks, ja seetõttu otsutasin kutsuda Kristjani ja Tarvi. Teadsin, et nad on väga pühendunud ja mõnusad tüübid.

 

“Efterglow” – kui peaksid albumit kolme sõnaga iseloomustama, mis need oleksid?
(Pikk mõttepaus) Ma arvan, et see on elus, hele ja tume.

 

On sul uuelt albumilt ka lemmikpala või lugu, mis emotsionaalselt kõige rohkem liigutab?
Arvan, et see on “Mellow Mountain”, mille sisse olen kuidagi loonud maailma, kuhu tahaksin praegusel hetkel väga minna. Selles on energia, mille sees tahaksin aeleda! (teeb kätega vastavaid liigutusi – toim)

 

Kust tuli idee teha albumile lühifilm?
See on päris pikk lugu. Tegelik idee tuli sellest, et tahtsin loo juurde visuaali, kombekohaselt siis muusikavideot. Tundsin, et see muusika kutsub esile palju visuaale, ja tahtsin teise kunstniku perspektiivi – seda, mida muusika temas esile kutsub. Kui sain kokku režissööriga, kelleks on Ingel Vaikla, ütles ta üldse mitte paha pärast, et muusikavideo tegemine ei esita talle praegusel eluetapil väljakutset. Muusikavideo tavakohane formaat näeb ette, et pilt toetab heli, et heli pääseks esile. Arutasime edasi ja leidsin, et tahaksin temaga väga koostööd teha. Ta uuris, kas võime muusikavideo formaadist kaugemale mõelda, ja küsis palju erinevaid küsimusi, näiteks kas mustvalge on okei, kas lühike on okei, kas pikk on okei. Ütlesin, et kõik on okei, ma tõesti tahan väga koostööd teha. Mingis mõttes kujunes formaat välja alles siis, kui video valmis sai. Oli hägune arusaam, et tuleb lühifilm, aga kui pikk täpselt ja kuhu läheb muusika, kas algusesse või lõppu või kas üldse, oli teisejärguline. Nägin videot alles siis, kui see valmis oli. Praegu mõtlen, et väga põnev oleks teha lihtsalt üks film, mis on inspireeritud muusikast, aga muusikat ennast seal ei olegi. Oleks põnev katsetus, aga nõuaks päris palju inimeste aega ja ressursse. Paraku pole selliseid katsetusi päriselus võimalik teha.

 

Oled öelnud, et su eelmine album “Himmelbjerget” sai nime Taani ühe kõrgeima loodusliku punkti järgi. Mille järgi sai albumi nimeks “Efterglow”?
Nimetus on üsna abstraktne. Minu enda jaoks on sel päris mitu tähenduslikku külge: üks neist on muusika väga hästi tabatud tonaalsus plaadikujunduses, suvelõpu loojangu kuma. Selle ingliskeelne tõlge ongi afterglow ja rootsi keeles oleks see efterglans. Natuke nagu lingvistiline nali, mida teeme Filipi ja Ulrikuga. Me räägim sellist keelt nagu Swenglish, mis on Swedish ja English segamini. Tööolukorras räägid kiiruga, öeldes Swenglish‘is sõna, mis pähe tuleb, ning keegi ei pane pahaks. Sealt ka efter, mis on pool-skandinaavia – Taani, Norra, Rootsi –, ja glow, mis on lihtsalt “kuma”. Üldse, jah, selles sõnas on talletatud tonaalsus, mis on muusikas ka sees.

 

Kui peaksid võrdlema oma eelmist lühialbumit ja praegust albumit, siis mis on suurimad erinevused ja sarnasused? Kas võrdlemine on üldse võimalik?
Kindlasti annab võrrelda. Väga palju on tehnilist spetsiifikat, mis on saundiliselt erinevalt tehtud. Energeetiliselt, kujutan ette, on erinevuseks see, et „Himmelbjergetil“ liitusid teised peale minu ehk Ulrik ja Filip alles siis, kui plaat oli tegelikult juba valmis. Nad andsid oma panuse juurde. „Efterglow’ga“ olid teised kaasatud üsna algusest peale ja ka salvestamise ajal. Need lood on salvestatud nii, et Ulrik, Filip ja mina olime samas ruumis ja mängisime ühel ajal. See tähendab, et „Efterglow’le“ on alghetkest saadik talletatud mitme inimese perspektiiv.

 

Kui palju on Ewert and the Two Dragons sinu praegusi tegemisi mõjutanud? Kas on raske end kahe asja vahel jagada?
Praeguseni ei ole raske olnud. Ent kindlasti on draakonite tegevus mind mõjutanud. Võimalik, et rahulikuma perioodita poleks tekkinud aega neid plaate teha. Samas tunnen, et nendel asjadel on teataval määral seos. Kuigi ma ei ole osanud seda enda jaoks sõnastada, tekkis juba Draakonitega tuuritamisel vaikselt vajadus teha midagi üksinda, täitsa enda nägemise järgi. Aga jagamise kohapealt ei oskagi öelda. Praegu tegeleme draakonitega uue materjali kallal ja hakkame seda aktiivsemalt esitama, loodetavasti lähiajal. Eks siis ole näha. Aga kindlasti peab säilima mingit sorti balanss. Ma ei saa enda asja päris alla suruda või draakonite nimel unustuse hõlma jätta. Tahaksin ideaalmaailma, kus minu soolotegemised ei viskaks draakonitele kaikaid kodaratesse ja vastupidi.

 

Kumb on lihtsam, kas bändi teha või üksi nokitseda?
See on keeruline – on plussid ja miinused, nagu kõikide asjadega. Bändiga võib vahel teha tuska see, et sa ei saa oma tahtmist, kuna demokraatliku otsuse läbi saab oma tahtmise keegi teine. Kui teed üksi sooloasja, mõtled “jess!”, ma ei pea kelleltki midagi küsima, saan teha kõik enda nägemise järgi, kuid mingil hetkel võid puudust tunda sellest, et keegi avaldaks kõrvalt enda arvamust või juhiks-suunaks natuke.

 

Kas sul on enne lavale minekut ka mõni kindel „rituaal”?
Meil on bändiga enne lavaleminekut üks mäng, aga seda on väga keeruline kirjeldada. Kutsume seda focus game‘iks, see paneb vereringe käima ja ühendab. Tavaliselt on bändidel rituaalid küll ja olen näinud palju erinevaid asju, näiteks draakonitel on ka üks traditsioon. Olen mänginud ühe Rootsi bändiga, kus käisin asendajaks, ja enne lavale minekut tehti mingit väga veidrat tantsu, kus olid, noh… Ütleme siis, et alaseljad olid inimestel koos ja lauldi väga veidraid sõnu. Ja no sa teed kaasa, sest see on lõbus, veider või ühendab mingil moel. Kombed ja traditsioon on väga ägedad ja olulised.

 

Lavale lähed siis üldjuhul külma närviga?
Külma närviga mitte kunagi! Olen lahti saanud sellest, mis oli nooruses – halvav lavanärv, mis muutis tihti mängu- ja keskendumisvõimetuks. Praegu saan ennast viia tsooni, kus hästi keskenduda, aga selleks ongi väga oluline bändimeeste-liitlaste ühine hingamine ja ühtsustunne, sest nii tead, et sul on turvaline olla. Närv ja ärevus tulevad ikka, see on loomulik. Kui avad endast midagi suurele rahvahulgale, muudad end samal ajal ka haavatavaks. Jääb lootus, et annad endast parima ja see jõuab inimestele ka päriselt kohale. Närv on kogu aeg sees, aga enam ei tekita see paralüüsi, nii et ma ei suuda end liigutada või lugu ei tule meelde.

 

Kas sa tegid selle jaoks midagi või läks halvav lavanärv lihtsalt ajapikku üle?
Läks lihtsalt ajapikku üle, harjusin laval olemisega. Tegelikult ei olegi lavalolek normaalne asi, paljude inimeste jaoks juhtub seda väga vähe või ei juhtu üldse. Laval on üks inimene versus sada inimest või viis inimest versus tuhat või kümme tuhat inimest, see on balansist väljas, mitte olmeline olukord. On normaalne ja mõistetav, et lavalolek tekitab närvi või ärevust. Ka on täiesti normaalne see, et esimesel korral võtab see pildituks ja teisel korral samuti, aga kui oled laval aasta aega või viisteist aastat järjest, siis harjud mingil määral ära. Aga see ei muutu ikkagi igapäevaseks. Isegi kui on esinemised mitu päeva järjest, ei muutu see kindlasti olmeliseks. Kui peaks nii minema, on see märk, et tuleb lõpetada.

 

Sa oled muusikat õppinud nii Eestis kui ka Rootsis. Mis ajendas sind Eestisse tagasi tulema?
Minu jaoks ei olnudki mingit küsimust. Mängisin korraks läbi mõtte elada mõnda aega seal, aga et jäädagi Rootsi elama, seda ei olnud. Tunnen end Eestis kõige mugavamalt, mul on siin kergem väljenduda ja enda asjadega toimetada, sest mul on nende inimestega, kes siin elavad, lihtsalt kõige rohkem ühist. Kusagil mujal võib olla väga põnev ja koht võib pakkuda väljakutseid, aga tegelikult mulle meeldib siin kõige rohkem.
Ma ei välista, et mina ja mu pere elame mingil perioodil kusagil mujal, aga see oleks rohkem seiklus või väljakutse. Minu kodu on siin.

 

Sul on kaks last ja imeilus elukaaslane, kui tihti mängid nendele muusikat?
Seda, et mängiksin lihtsalt elukaaslasele Annale või lastele, polegi olnud. See on orgaaniline ja sujuv, näiteks mängin kodus ja keegi kuulab enda toimetamiste kõrvalt. Kuid kindlasti mängin neile ette, kui midagi salvestan või mingi loo kallal mõtlen-harjutan-pusin. Siis saan loomulikku tagasisidet, ilma et peaksin küsima või et võtaksin kätte ja mängiksin. See käib meie kodus hästi lihtsalt ja märkamatult. Lastega on samamoodi: kui ütled, et laula seda laulu, siis öeldakse “ei taha”, aga kui ei pööra liialt tähelepanu, käivad vahepeal väga ägedad show‘d.

 

Nemad on siis üldjuhul esimesed, kes sinu loomingut kuulevad?
Jah.

 

Ja mida nad arvavad?
Arvamusi on olnud erinevaid. On olnud seda, kus näen laste või Anna pealt, et tuleb “ohh, see on väga äge koht”. Või “see on imelik, mida sa sellega mõtlesid”. Vahel mõtlen tagasiside peale kauem, vahel surun ikkagi läbi, et olengi seda nii mõelnud. Aga jube hea on kodune muusikakatsetus küll, saan kohe tagasisidet. On olnud ka seda, et ei meeldi. Marta, mu tütar, on piisavalt suur, et öelda “mulle ei meeldi see lugu”. Siis mõtlen, kas lugu on õigest kohast tulnud, ja vahel pean leppima, et talle ei meeldi, aga mulle meeldib. Mõni asi on jällegi olnud ka selline, et talle ei meeldi, panen loo kõrvale ja saan aru, et tegelikult mulle võib-olla ka ikkagi ei meeldi.

 

On sul mõni väike unistus, kellega tahaksid tulevikus koostööd teha, näiteks järgmise albumi valmimisel?
(Pikk mõttepaus) Sellisel kujul ei ole. See ei tähenda, et ma ei tahaks teiste inimestega koostööd teha. Väga tahaksin. Võimalusi on jube palju ja juba neid sõpru, kelle muusikat imetlen, aga kellega tingimata koos ei mängi, on väga-väga palju. Olen igasugustele asjadele avatud. Mõtisklen praegu, milline see järgmine asi peaks tulema, mis oleks küll minust endast, kuid uus ja mitte tuttav. Otsin ja tegelen sellega ja usun, et elu toob minu teele õigeid inimesi. Hea näide on see, et Peeduga oleme mänginud piltlikult öeldes sada aastat, aga vahepeal oli väga palju aastaid paus. Minu sooloalbum, mida nokitsesin prooviruumis, saunas, köögis ja kus iganes, tõi meid Peeduga uuesti kokku ja oleme jälle mitu aastat päris intensiivselt koos mänginud. Need asjad juhtuvad kuidagi ise ja eks saab näha! Ma ootan küll põnevaid koostöid.

 

Erki Pärnoja – “Efterglow”

27. aprillil 2017 Punases Majas

 

Koosseis:
Erki Pärnoja – kitarr
Jonas Kaarnamets – kitarr
Tarvi Kull – klahvpillid
Peedu Kass – kontrabass, basskitarr
Kristjan Kallas – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.