fbpx

Félix Lajkó Trio!

26. aprill 2019
Ewa-Kaisa Plakk

Kolmapäeva õhtu möödub Jazzkaare Vabal Laval. Kohale lähen valge lehena ega tea midagi esinejast. Kontserti sissejuhatav Helen Sürje mainib, et viimati esines Ungari viiulivirtuoos Félix Lajkó Jazzkaarel kümme aastat tagasi. „Ja mida tehakse publiku lemmikuga? Ikka kutsutakse tagasi,“ ütleb Helen.

 

Meil on olnud võimalus näha Félix Lajkót ka kinolinal. Kunagi PÖFFi raames linastunud Ungari-Saksa mängufilmis “Delta” oli tal keskne roll, olles nii selle filmi helilooja ja ka osatäitja. Film räägib veidike enamast, kui tavalisest õe-venna armastusest ning sai nomineeritud erinevate auhindadega.

 

Ungaris elav eestlanna Kirli Ausmees saadab mulle lingi Félix Lajkóst, mida kavatsen vaadata peale kontserti – ikka selleks, et ei tekiks eelarvamusi. Tänu Kirlile saame teada, et tegemist on intervjuusaatega, kus kuulus Ungari saatejuht Kriszta D. Tóth võtab mõne teise kuulsuse auto peale, et viia sinna, kuhu too soovib. Tegemist on Ungaris väga tuntud saatega, mis on vaid netis vaadatav. Umbes aasta aega vanas klipis on näha, kuidas saatejuht näeb tõsiselt vaeva, et mitte eriti suurelt jutumehelt sõnu kätte saada.

 

Vaata videot siit!

 

Intervjuus räägib Lajkó, et ei taha end muusikuks nimetada. Kui ta loob muusikat kodus omas mullis, siis saab see kontserdilaval hoopis teised mõõtmed, mida ta pole ette kujutanud. Tema sõnul loob ta muusikat eneseväljenduseks ja esialgselt pole see laiemale publikule mõeldud.

 

Trio tuleb lavale ja alustab. Isegi mitte ei alusta, vaid lausa kukub kütma! Kummaline on mõelda, et palavalt armastatud Félix Lajkó põeb enne igat esinemist rambipalavikku. Vaatamata sellele, et ta on laval nii vaba ja omas elemendis, pabistab ta siiski enne esinemist. Ta ei tervita ega vaata saali poole. Ta ei esine, vaid lihtsalt on!

 

Saatejuhi küsimusele, kas ta tahtis ka kuulsaks saada, vastas Lajkó: „Ei iial. Ma tahtsin lihtsalt olla hea muusik. On suur pettus, et pead olema kuulus selleks, et teha head muusikat.“

 

Lajkól on küll mitmeid auhindu ja ta on olnud TOP-listides kõrgetel kohtadel, kuid teda see ei huvita. Ta elab oma majas ja väga privaatses kohas. Suur krunt, mis on kaugel linnakärast, kus on hobused ja kõik muu. Ilmselt tänu kõigele sellele sünnib muusika, mis meid mõjutab – muusika, mis poeb nahapooridesse, et jätta sinna kustumatu jälg.

 

Kontserdil sain teada, mida tähendab sõna „virtuoos“. Ma ei räägi selle sõna definitsioonist, vaid kõlast! Üks asi on rääkida tema improviseerimisvõimetest, teine asi näha laval seda kooslust. Mul on südamest kahju nendest inimestest, kes ei tulnud kontserdile. Nimi kavalehel ja tõeline lavakunst on kaks eri asja. Pigem saan aru neist, kes otsustasid kõrvalmajja teisele kontserdile minemata jätta, selleks, et püsida fluidumis, mille kontsert tekitas.

 

Kõrval istuv Kristiina Ajando küsis endamisi, et kust planeedilt küll sellised tegijad tulevad… Tõesti ei tea. Kas selliseks saadakse vaid juhul, kui tahetakse saada parimaks? Kristiina sattus kontserdile tänu sõbrannale ja on peale kontserti sõnaaher. Kõik nähtu tahtvat seedimist. Tema sõbranna Merle Leipalu on tõeline jazzihing! Lisaks on ta õnnelik inimene, kel hea käsi. Juba mitmendat aastat võidab ta kontserdipileteid ja mitte ainult Jazzkaare omi. Ungari Instituudi Facebooki mäng loosis võitjale Félix Lajkó plaadi „Most jöttem…”  ja kaks kontserdipiletit. On näha, et Merle armastab ja jumaldab Jazzkaart! Kõige rohkem meeldis talle aeg, mil kontserdid toimusid Sakala Keskuses. Siis olid kontserdid ühes kohas ja see oli hubane ning armas. Ta naerab, et aastaid oli Sakala Keskus talle aastas paariks nädalaks koduks. Tal on südamest kahju, et võidetud plaat on veel ära toomata, muidu oleks saanud ka autogrammi küsida. Luban, et teen enda omast koopia, aga seda ta ei taha – polevat see.

 

Merle nendib peale kontserti, et energia, mis lavalt tuli, tekitas nii palju erinevaid emotsioone – rõõmu, kurbust ja õrnust ehk tõeline tundemöll! Need kontrastid panid sees kõik keema, nagu oleksid liblikad kõhus. Kolmapäevaõhtune kontsert oli talle, 35 aastat hobikorras mänginud viiuldajale, unistuste kontsert!

 

Félix Lajkó esimene instrument oli kannel ja alles hiljem sai tema lemmikuks viiul. Mind ennast huvitab, kui palju keeli tuleb enne puruks mängida, et selline vilumus saavutada? Viiulile kuulub Lajkó jäägitu armastus ja seda on näha igast tema keharakust, poognatõmbest ning laval viibitud minutist.

 

Mõne muusiku arvates oli kontserdil tõelise jazziga vähe tegemist. Ilmselt võivad aga kõik kontserdikülastajad ühineda arvamusega, et energia oli mega! Trio kooslus oli vinge, üks täiendas teist ja teine omakorda kolmandat.  Loodan kogu südamest, et me ei pea ootama taas kümme aastat, et neid uuesti näha!

 

Kontserdi lõppedes tõusid inimesed toolidelt püsti. Trio kummardas ja lahkus. Eestlase jonn aga ei jäta, hüüdes „t-a-g-a-s-i!“. Ilmselt oli sugulasrahva keel arusaadav, sest madjarid naasevad. Viimane pala ja pärast seda saab autogrammi! Küsimus, kas ta ikka ise ka teab, kui palju tema muusika meile tähendab, jääb küsimata. Olen tänulik, et nägime kõike – tema tagasihoidlikkust ja virtuooslikku kuklajoont, tema ühtekuuluvust muusika ja koosseisuga!

 

Köszönöm, Félix Lajkó Trio ja kohtumiseni!

 

Tänusõnad:

Ungari Instituut

 

Félix Lajkó Trio

24. aprillil kell 21.00 Vabal Laval

 

Koosseis:
Félix Lajkó – viiul
Attila Sidoo – kitarr
József Horvàth – kontrabass

 

Vaata kontserdi galeriid siit!