Prantsuse trio Vincent Courtois andis reedel, 26. oktoobril Philly Joe’s jazziklubis Sügisjazzi kontserthooajal põneva kaheosalise kontserdi. Lisaks avas ansambel uksed oma proovi ning huvilised said neile ka küsimusi esitada. Kontserdist ja sellele eelnevast kirjutab Jazzkaare reporter Jako Kull.
Osa 1, proov.
Kaunis sügisõhtu, päike veel soojendab, tuuletu. Philly Joe’s Jazziklubi, kell on 17 ja mõned minutid rohkem. Õdusas saalis ca paarkümmend huvilist. Tšello mängukorda seadmine (laval), saksofonid häälestuvad nii laval kui kõrvalruumides. Taaskohtumised ja vestlused ansambliliikmetega – trio ei ole esimest korda Maarjamaal, rääkimata Daniel Erdmannist, tema esinemisi siinmail polegi nii kerge kokku lugeda. Niisiis, Vincent Courtois Trio ja avalik proov kolm tundi enne õhtust esinemist. Sound check kõikide pillidega, valvsal pilgul vaatab toimuvat trio Eestimaale tooja Charles Gil, loomulikult on ka kohal Anne Erm.
Vincent tuleb lavalt maha rahvaga rääkima, teeb seda prantsuse keeles. Professionaalne tõlk vahendab. Tutvustab bändi – kooslus pole tavaline, tšello ja kaks saksofoni, ja ansambli olemus on muutunud lausa kammerlikuks ning vastavalt olukorrale mängitakse üht kindlat repertuaari. Täna õhtul mängitakse aga hoopis kaht – esimene osa „Bandes Originales“, ehk tuntud, või ka tundmatud filmimaailma muusikalood. Kas publik (või siinkirjutaja) tunneb kõik lood ära? Ilmselt mitte, ei olegi kõik ju nii üldtuntud, “ristiisalikud”. Vincent Courtois on valinud lood plaadile oma sisetunde järgi. Näiteks, „Hiroshima, mu arm“ oli prooviks mängitud. Lood filmist „Thomas Crowni afäär“ ja muud tulevad õhtul hiljem. Jah, kõigi lugude autorite load kah olemas.
Teine osa kontserdist on aga täiesti uus, plaadil veel pole. Kummardus Jack Londonile, kuna Vincent Courtois’le ta lihtsalt meeldib. Ansambli liikmed lugesid kõik koos Londoni raamatuid, ja aina süvenesid ainesse….mida rohkem lugesid, seda rohkem „Love of Life“ (ühe novelli pealkiri) tekkis.
Proovivad nüüd ühe lühendatud loo õhtusest esitlusest, kompositsioon romaani “Marten Eden” põhjal. Meremees päästab kellegi, ja päästetu aitab meremehe kõrgklassi toimetama. Ja muidugi armub meremees päästetu õesse. Kogu lugu jutustab klarnet, kuid tšello ja saksofon on taustahoidjad. Proovi lõppu jäädakse isekeskis lihvima üht iiri pala…
/Vahepeal käisin läbi vanalinna ja leidsin end Orthodox Singersi kontserdilt ikoonimuuseumis. See puhastav muusika- ja vaimurännak kutsus mind aina rohkem tagasi ka filmikunsti, ajalukku ja seiklustesse. Sest Vincent Courtois album “Bandes Originales” on just inspireeritud minevikust, kümnest tuntud linateosest. See ei ole otseselt filmimuusika ega coverite album, pigem on see vaba teekond maailma, mis on meile ühtaegu nii tuttav kui tundmatu. Seda võiks vaadelda ka kui filmi, mis on muusikakeelde ümber mõtestatud. Või jah, nagu Arvo Pärdi iga muusikateos põhineb kirjutatud sõnale – tänase kontserdi puhul seega Jack London ja Vincent Courtois./
Osa 2, kontsert.
Baar puupüsti rahvast täis. Charles Gil tutvustab bändi. Nagu proovi ajal juba öeldi – filmi nimesid tuvastada võib olla raske. Ent nii nad sealt järjest tulid, ja kuivõrd üldse peab nime teadmagi…kuigi jah, nostalgia… Nina Rota tunneb kohe ära küll.
Mängitakse ikka erilise mõnu ja tundega. Vincent Courtois tutvustab juba mängitut ja tulevast. Mida enda poolt muljena, ette- ja takkajärgi, lisada? Trio muusikas on oluline meloodiarikkus, mis juhib emotsioone ja äratab mälestusi. Tšello ja kahe saksofoni vaade filmiklassika muusikale on intiimne, aus, vahel tegelikkust varjutades, siis taas seda peegeldades, on värske ja eriline. Saksofonidel klapp, tšello on sisuliselt igal hetkel kui soolo(kontsert). Pillid sünkroonis ja kokkumäng hea. Ja igal juhul – tehnilistesse nüansidesse süveneda ma ei oskaks ega näe ka vajadust. Taban end mõttelt, kus võiks olla vastav film tagaplaanil või kõrval jooksmas. Nagu Chaplini ajal! Aga Vincent Courtois oma näoilme ja liigutustega on muidugi ise filmi eest. Lisandub baari eluline sumin, film filmis.
Laval jätkub aga suurepärane pillikäsitlus, mahlakad saksofonide hüüatused, hingekraapiva rütmi mütsatused. Tšello!
„Thomas Crowni afäär“ ja Woody Allen ja siis üks prantsuse film, kes mäletab, tollele ka kangastub. Mängitav võimaldab tõepoolest meenutada, eriti kui tšelloga (kui kitarr) ja saksofonidega kõikvõimalikku heli esile tuua. Kõike, mida pillikehad võimaldavad.
„Hiroshima, mu arm“ lõpetab, plaanitult. Plaadi vahendusel igal juhul sellist elamust saada ei ole võimalik. Lisaks seesinane pluss, et kõik, mis plaadil, tuleb elavas esitluses hoopistükkis elavamalt esile. Selge see.
Vaheaeg.
Õhtu lõpetuseks lubatud elu armastus Jack Londoni novellide ainetel. Algus meenutab vana tuntud šlaagrit – kuhu küll kõik lilled jäänud on. Edasi toob aga melanhoolne klarnet vaataja-kuulaja tagasi enneõhtusesse proovi, kõlab sarnaselt juba kuuldule. Saalist braavo hüüatus koos tunnustava baarivilega.
Ega jah, aru saa, kus või mis novellis ollakse – kõlab lihtsalt hää jazzilik kolmkõla. Saksofonide duett toimetab aga kuidagi lõbusamalt kui proovis, tšello on rütmikalt perfektne edasi. Tossav vedur. Vahepeal jooksis mu mõte kuhugi kaugele ära, seoses laval toimuva teatud morbiidsusega. Ju seda oli vaja, et järgnev rütm ja meloodia ärataks.
Et midagi sellist muusikalis-heliliselt ette kanda, peab tõesti, nagu prooviaegu öeldigi, palju ja sügavuti lugema. Aga kes ei ole lugenud, see sai kuulata ja näha jazzmuusikat oma eheduses. Lõpetuseks saigi ärakuuldud iiri rahvamuusikal põhinev ja proovis juba ettekuuldud särtsakas lugu.
Lisalooks J. Londoni „To build a fire“. Mis enne ööd just või vast ei olnud kiireks süttimiseks mõeldud. Teisalt ja peaasjalikult, baarirahvas sai osaks veel ühele tõhusale pillikäsitlusele. Päris lõpuks Roosa pantri stiilis kompositsioon. Ja just nii võiski kõik lõppeda!
Vincent Courtois Trio „Bandes Originales. Love of Life“
26. oktoobril, Philly Joe`s jazziklubi, kell 17.00 ja 20.00
Koosseis:
Vincent Courtois – tšello
Daniel Erdmann – tenorsaksofon
Robin Fincker – tenorsaksofon, klarnet
Vaata kontserdi fotosid siit.