Ansambli Fragile kolmas plaat on duo Jürjendal-Urb seni parim. Kunstrockist teevad nad huvitavaid põikeid ka jazzmuusikasse.
Eesti ansambel, mis helistuudios on duo Robert Jürjendal ja trummar Arvo Urb. Kontsertidel lisandub neile kunstnik Tõnu Talve, kes muusika rütmides ja helides tegutsedes maalib esinemise ajal pildi. “Saad” on alates 1997. aastast tegutseva Fragile kolmas plaat, mille valmimiseks kulus hea mitu aastat.
Haprus tuleneb muusikast enesest, mille vaimsusepüüd on kergesti haavatav välise ignorantsuse ja igasuguse materiaalsega. Robert Jürjendali kitarrimängus kajab ihalust selle järele, milleni küündib Robert Fripp. Aga on seal muudki. Intellektuaalse rocki kõrval on improvisatsiooni, mitmesuguseid etnilisi heliheiastusi, taotlust olla väljenduslik ja kõnekas kuulajale, kelle paratamatus on olla vaimurännakuil. Samamoodi peab Jürjendal paratamatuseks seda, et nad Fragile’iga nõndamoodi vastuvoolu ujudes üldse tegutsevad. Materiaalses mõttes ja rahalises vääringus tundub see tegevus nii mõnelegi mõttetu, muusikutele enestele aga mitte, sest neid kannustab muu.
Algus sarnaneb eetrihäirele. Loetud sekundite vältel kostub sassis seoseid ja katkestusi. Sellele järgneb korrastus ja selgus. Lihtne ja kontrastne vastandus, mis sõnades sarnaneb ükskõik millise muu järsuservalise vastandamisega, olles ühetaoliselt naiivne ja selgepiiriliselt polaarne. Helidega kirjeldatuna on sellel aga loendamatuid varjundeid nagu valguse ja varju mängudel, mis harva jätavad mulje absoluutsest kordumisest. Vastandujad on plaadil “Saadus” (0:12) ja “Ülevane” (3:12) ning nende ristand “Kodukäija”. Selles reas on arengut, loogilist kontseptuaalset arengut, nii nagu ka Fragile’is tervikuna.
Teatavas mõttes on Fragile kõik need aastad ajanud sama rida, ehkki nende plaadid ei kopeeri üksteist. Sarnaselt eelmainutud valguse-varju kordumatusega, on nende muusikas alati uusi nüansse ja kasvamisi, millest osa on kuulaja kõrvades, osa aga muusikutes enestes.
Muster ja korduvmotoorika hüpnoos on kõige üldisemalt sõnastades Fragile’i meetod, mis näib Urbi ja Jürjendali kõige enam paeluvat. On jah kuulda Robert Frippi käekirja, mis päris ilmselt väljendab Fragile ühist lugupidamist ja austust.
Aga “Sushi 2003” osutab orienti ja teeb seda sellisel huvitaval moel, et heliliselt ja muusika vaimu poolest paiknevad Jaapan ja ugri vaim selles muusikas samal sillal kõrvuti, mitte distantsil vastakuti. Seal pole vastandamine vaid ühisosa. Koto/kandle noodikeed kitarril ja lõputa eksistentsiaalne heliväli selle taustal on võrreldav kasvõi nende tipphetkedega, mis Jürjendalil on olnud koos Weekend Guitar Trioga näiteks loos “Setu itk”. Regivärsiliste meloodiakatkete ja jaapani meloodikale iseloomulike fraaside seostamine on siin teostatud ülimalt huvitavalt.
“Külaline” põhineb selgelt eesti rahvatantsul, mille algusest peale on tajutav ka tarantellale iseloomulik ekstaasi poole suundumine. Ringjas rütmifiguur, aeglaselt kerkiv joovastav pinge, kratsiva heliga hevilik kitarr. Selline heli, mille sarnast annab otsida – selline, mis puudutab, nõuab tähelepanu, saavutab selle ja vallutab seejärel üleni, avab meelte uksi.
Lühike “Äädikakärbeste tants” on ilmselt ülejääk Riho Sibula mulluse plaadi salvestamiselt, kus Robert Jürjendal täie jõuga kaasa lõi. Sibula tehtud pala, kus ta ka ise kitarri mängib, langeb veidi välja ansamblist, mille moodustab plaadi ülejäänud lugude kogum ja seda eeskätt teatava iroonilis-mängleva kõrvalvarjundi tõttu. Fragile ise on tõsisem ja kuidagi siiralt pühendunum. Äädikakärbeste muusika on narratiivse iseloomuga, pisut pilkav ja üldsegi mitte intellektuaalsena tajutav vahepala. Aga vahel võib just selline pinget maandav interluudium olla määrava tähtsusega tervikust mulje vormimisel. Näiteks kui kuulatakse plaati järjest läbi ning kaalukamate hetkede vahel on kui mõttekriips või kolm punkti midagi niisugust, mis laseb mõtteid koguda, kuulatut pisut seedida ja siis värskemana jätkata.
“Miss Understanding” on sõnatähendusmäng vääriti- ja teisitimõistmiste ümber. Kaude kirjeldab see ka Fragile’i enda positsioone muusikas – olemist serva peal, kus kummitab alati mitte üksnes vääriti- vaid ka totaalse mittemõistmise ja hülgamise oht. Võiks isegi öelda, et servamuusikas on see paratamatus ning väikese kuulajaskonnaga-mõistjatega on paljud muusikud juba ette leppinud. Samas on selle loo puhul Robert Frippi muusikalise tähenduse ja tema epigoonlise kui teatava vennaskonna meenutamine taas täiesti ühemõtteline. Kasvõi selle läbi, et rõhutada, kui oluline on inglise kitarristi looming olnud Fragile’i mõlema liikme helilise maailmapildi kujunemisel. Käristatud korduvfiguurid ja neurominimalism on selgelt pärit 1980. aastate Crimsoni reinkarnatsioonist. Muidu tüüne olemisega Robert Jürjendali kaosesse küünitav kitarripsühhedeelia loo keskel on eriline. Ja kui siis struktuursus kui turvaraamistik lõpuks taas muusikasse naaseb, võib kuulaja kergendatult ohates tõdes, et on läbi käinud puhastustulest.
“Fragile marss” on vähem kui minuti kestev vahepala, otsekui kirjavahemärk, mis ilmselt on sündinud stuudios rütmidega mänglemisest. Samas on see sissejuhatus 9-minutilisele kingcrimsonlik riffimise ja 80ndate postproge vaimus oopusele “Nothing To Declare”, mille esimeses kolmandikus kõlab rockilikku repetatiivsust lõhkudes pikk ja kõrvajääv jazzisoolo. Pilk plaadiümbrisele veenab, et mängus on Riho Sibula käsi. Samas aitab just see kontrast juhtida kuulaja tähelepanu veelgi rohkem helirikkusele ja fantaasiaküllusele, millega Robert Jürjendal kasutab kitarri kõlavõimalusi. Tema mängutehniline pagas ja kõlapalett väärivad pikki kiidusõnu. Pikk lineaarne kerkimine loo lõpus on kompositsiooniliselt sama huvitavalt teostatud kui ladestatud pinge lahendamise hetk – otsekui saaks Maa külgetõmbejõud ületatud.
Järgnev (sulanduv) “Hingab siiski” on mõeldud plaadi rahunevaks kulminatsiooniks. 12-minutiline somnambuulne hõljumine, mida murendavad assümeetrilised passaažid elektrontrummidel, ei vii kuhugi, kui siis ehk üksnes lahjendavad eelnenult tekkinud lumma. See olend hingab ebamaise rütmiga, ta jätab hirmutava mulje, teda ümbritseb teadmatuse loor. Süngevõitu lõpp, aga võibolla lihtsalt tagasihoidlikkus.
Fragile on nähtus. Neis on tõelist omapära ja paratamatuse tõsidust. Nad on muusika, mis mõeldud mitte meelt lahutama, vaid kunagi ehk tekkivaks vastuseks liitma seal hulpivaid küsimusi. See on kui hermeneutiline teekond, mille sihtpunkt on aimatav, kuid mitte nähtav. Protsess on oluline, kulgemine väärtus omaette. Sest alistujate ümber sulguvad müürid, liikuja läheb neist läbi. Jääme huviga ootama Fragile’i järgmist sammu ehk plaati.