Genka: „Eluterve mõtlemine päästab maailma.“ - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

16/12/2015 Genka: „Eluterve mõtlemine päästab maailma.“

Intervjuud Marje Ingel

Algaval Jõulujazzil võtab lastele elutarkuse ja muusikarõõmu jagamise enda hooleks tuntud räppar Genka. Miks on oluline oma mõtteid lavalt inimestele edastada ja kuidas eluterve suhtumine maailma päästab, küsis Genkalt Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

 

Jazz, räpp ja lapsed said kokku juba kevadisel Jazzkaarel ning teie koguperekontsert osutus väga menukaks. Nüüd annate Jõulujazzile topeltavalöögi nii Tallinnas kui ka Tartus. Missugune on üldse teie suhe jazziga ja kuidas koostöö jazzmuusikutega on sujunud?

Ma ei ole jazzi kunagi eriti kuulanud, sest muusikas on minu jaoks alati olnud primaarne verbaalne pool. Samas põhineb hiphop suuresti sämplitel ja tihti on see just jazz, mida on sämplitud, seega jazz on mänginud minu muusikukarjääris väga olulist rolli.

 

Minu jaoks on jazzi kaks põhikomponenti üliprofessionaalsed muusikud ja improvisatsioon. Kui Anne Erm tegi mulle ettepaneku Jazzkaare raames lastekontsert teha, siis tahtsin samuti kõige paremaid ja küsisin tuttavalt trummarilt Kaspar Kallustelt, kas ta võtaks pundi kokkupaneku enda peale.

 

Eks need kõige paremad siis tutvustasid mulle, kuidas jazzis asi käib: et on niisugused teemad ja teemaarendused, osa A ja osa B. Pillimehed mängisid, mina kuulasin ja proovisin rütmiliselt ära tabada, kuhu mul oleks võimalik midagi sõnalist juurde lisada. Nemad tegid oma asja, mina tegin oma asja, paar proovi tegime ka ja kokku sai selline tulemus. Jazz on rütmiliselt väga keerukas, ja eks tänapäeval need räpirütmid lähevad ka aina keerulisemaks, nii et see on olnud hea ja arendav kogemus neid natukene teistsuguseid rütme enda sees tunnetada.

 

Kuivõrd teie kontsert jõuluhõngu sisaldab?
No kui me Jõulujazzi programmis oleme, ega siis ei pea kohe jõuluvana kostüümis jõululaule laulma. Eks me mõne jõululaulu keerame kindlasti pea peale.

 

On teil mõni eriline jõulumälestus, olgu lapsepõlvest või täiskasvanueast, mida sooviksite jagada?
See pole just tüüpiline jõululugu, aga praegu tuli meelde. Kunagi, kui meil kodus olid kuusel esimesed elektriküünlad (enne seda kasutati päris küünlaid), läks seal üks pirn läbi ja ma pidin kõik küünlad lahti võtma, et katkist pirni üles leida. Küünlad olid käbikujulised ja ma ei saanud näppudega kuidagi ümbrist ära. Siis proovisin hammastega, aga ma olin unustanud stepsli seinast välja võtta, nii et küünlad olid ikka veel voolu all ja ma sain ühe mõnusa suraka keelde. Keel oli pärast seda nii tundetu, et ma terve jõuluaja ei tundnud süües ühtegi maitset. Aga ega see mind väga häirinudki, muudkui neelasin igasugu toite. Olin siis vist umbes 10-aastane…

 

Ai! Kui see õnnetu juhtum naljaks pöörata, siis võis niisugune keele elektriline ergutamine ehk edaspidisele räpparikarjäärile isegi kasuks tulla…

 

Võibolla tõesti. Tegelikult ma luuletasin küll juba varem, mulle meeldis juba väga noorest peast saati mingeid riime kirjutada. Äge tunne oli, kui see mõte, mida sa tahtsid paberile pannes öelda, erinevaid sõnu ja sünonüüme kasutades riimi läks. Ma olin siis 7- või 8-aastane. See märkmik on mul siiamaani alles.

 

Veidi aega hiljem ma enam luuletusi ei kirjutanud, aga tegime koos klassivendadega koomiksit, ja see tekst oli ka luulevormis. Joonistasime tohutult palju koomikseid ja kirjutasime riimides sinna alla. See andis veel ägedama efekti lisaks, et naljakas jutt ja riimis ka veel.

 

1980-ndate lõpus hakkasid juba esimesed räpiasjad siia jõudma. Siis ma kuulsin seda ja hakkasin niisama enda lõbuks mingeid räpitekste kirjutama. Ja kui ma 1990-ndate keskel USAs käisin, siis nägin, kui suur on hiphopikultuur – et see ei ole lihtsalt üks muusikastiil, vaid kultuuriline nähtus, mis omab suurt mõju mitte ainult noortele, vaid kogu ühiskonnas. Ja samas mõistsin, et sellega on lihtne tegeleda. Kui me vaatame hiphopikultuuri üldisemalt, näiteks breiktantsu, siis sul ei ole vaja midagi muud, kui ainult rütmi – ja sa tantsid. Ei ole ühtegi teist kultuurilist liikumist, mis aitaks noortel nii lihtsalt, nii väheste vahenditega ennast teostada. Eks ma ise ka leidsin, et ma ei pea väga palju pingutama, ei pea oskama pilli mängida. Kõik, mis ma pean teadma, on mu oma mõtted, pean need ainult paberile panema. Ja kui need mõtted on huvitavad ka teiste meelest, siis ongi kõik korras. On vaja ainult pliiatsit ja paberit.

 

Aga kas need mõtted tulevad alati siis, kui on pliiats ja paber, või tulevad need vahel ka näiteks tantsides või tänaval sammudes?
Me kõik teame, kus mõtted tulevad – mõtted tulevad igal pool! Ükspuha, mida sa teed: sõidad autoga, kohe tuleb mingi mõte, või kui sa näed midagi inspireerivat või häirivat – need on kõik ju mõtted, mis sul pähe tulevad.

 

Ja need kõik jõuavad riimidesse?

Mitte alati. Kõige hullemad on need momendid, kui sa hakkad uinuma ja siis tuleb mingi ilgelt hea idee või riim pähe, aga ise oled poolunes ja mõtled, et ah, hommikul panen kirja. Tegelikult hommikul ei mäleta enam mitte midagi. Ma kujutan ette, et plaaditäied sõnu on kadunud sinna padjapüüri sisse…

 

Lastekontserdil püüan ma oma räppi mõistujutuga põimida, et mudilastele veidi elutarkust jagada. Ma olengi sõnastanud oma missiooni enda jaoks niimoodi, et ma annan edasi mingi informatsiooni riimis, luules… Sõnal on väga suur jõud, nagu me teame, see paneb inimesed kuulama ja mõtlema. Räppides nendest asjadest, mis on mulle olulised, proovin ma midagi nii inimestele kui ka endale selgeks teha. Ütleme, kui keegi tuleb su kontserdile, siis sa räägid 45 minutit talle mingit juttu, ja kui ta tuleb su kontserdile tagasi, siis järelikult see jutt läheb talle korda.

 

Räägitakse, et sõna hip on tulnud Aafrikast ja tähendas n-ö avatud silmadega inimest, teadmameest. Hep on teadmamees, sellest tuli sõna hip ja hop on liikumine. Hiphoppareid hakati sellepärast niimoodi nimetama, et neil on midagi öelda ja nad räägivad oma tänavatarkust hop-muusika saatel. Hiphop oli algul ühiskonnakriitiline, sotsiaalpoliitilise sõnumiga. Tänapäeval on palju muutunud, räpitakse väga palju rahast, heast elust… Aga sellega on ka teatud määral nii, et kui usklik räägib mingist paradiisist, šamaan loitsib mingist… kõrgemast vaimuseisundist, siis võibolla tänapäeva rahast räppijate puhul nende kõrge tase ongi see hea elu seal villas rahahunniku otsas. See ongi nende jaoks paradiis, sellest nad räpivad, seda nad n-ö manavad, loitsivad ja sellesse usuvad. Ma ei ütle, kas see on õige või vale, ilmselgelt vaimsete inimestena me võime öelda, et materiaalne mõtlemine on vale, aga see on nende tase, nende jaoks on see staatus, mille poole püüelda, ja neil on seal hea olla.

 

Kunagi olevat Dostojevski öelnud, et ilu päästab maailma. Kuidas teie seda asja näete, kas üldse miski saaks maailma päästa ja kui saaks, siis mis või kes see võiks olla?
Ma arvan, et eluterve mõtlemine päästab maailma. Kui sa suudad mõelda ja aru saada, et kuigi näiteks sulle mingi asi ei meeldi, aga kellegi teise jaoks on see õige, siis niisugune eluterve suhtumine ja mõtlemine päästab maailma. Lollust on maailmas nagunii palju, praegu eriti, sotsiaalmeedia ajastul ja n-ö kiirtoidu mentaliteediga maailmas. Inimesed, kes pole harjunud mõtlema ja analüüsima, peaks kõigepealt ennast harima, enne kui hakata kohe kiireid järeldusi tegema ja oma arvamust avaldama. Nähakse uudise pealkirja, aga ei loeta seda läbi, ei vaadata allikat, kust see on tulnud, ometi tehakse juba järeldusi ja nakatatakse sotsiaalmeedias teisi selle mõttega – see ei ole eluterve.

 

Jah, eluterve mõtlemine päästab maailma. Ilu võib lugeda sama kategooria alla kuuluvaks. Kui sa näed, et inimene oskab mõelda, analüüsida, siis see ongi ilus. Ma arvan, et Dostojevskil oli võib-olla õigus.